Veronika Valk: katel annab endiselt linnale kütet ({{commentsTotal}})

Arhitekt Veronika Valk ütles "OPis", et Kultuurikatlast ei tahetud teha teist Kumu, vaid pigem säilitada ajaloolist soojuselektrijaama interjööri. Vaadake ja lugege täispikka intervjuud järgnevalt.

Veronika, sina oled Kultuurikatlaga olnud seotud algusest peale. Kuidas kirjeldada seda, mis sellest majast on nende aastate jooksul saanud, mis siin oli ja mis siin praegu on?

No mõtleme kõigepealt sellele linnaehituslikule asukohale, et kus me oleme – me oleme vanalinna ja mere sõlmpunktis. Tegelikult see on enam-vähem selline ninajuurepealne koht, linnaehituslikus mõttes ja ma mäletan aega kusagil 2004, 2005, kui sai öeldud, et tuleb minna soojuselektrijaama juurde. Ega kultuurikatlast ei olnud sel hetkel ju keegi midagi kuulnud veel. Kui sai seda kohta mainitud, siis näiteks taksojuhtidel see puudus täielikult Tallinna kaardilt, keegi ei kujutanud ette, et kuhu palutakse sõita. Nii et tuli ikka seletada, et linnahalli kõrval ja siis võib-olla Statoil ja nii edasi. Ja selle kaudu sai inimesi juhatatud siia ja näiteks seda korsten, mis siinsamas kompleksis on, seda ka keegi ei olnud kunagi näinud. Ometi alguses oli ta 85-meetrine või isegi veel meetreid siia-sinna.

See asukoht iseenesest on võib-olla võrreldav kunstiakadeemia Tartu maantee 1 krundiga. Ehk kui me kultuurile ja kunstile ja loomingule pakume linnaruumis keskse koha, siis tegelikult me tagame ka selle, et ta on meil silma all ja ta on loomulik osa meie elukeskkonnast. Nii et sellepärast mul on väga hea meel, et see kultuurikatla idee tõepoolest on läbi läinud, küll läbi igasuguste keerdkäikude, aga tänasel päeval me oleme siin selles kompleksis ja ta on loomevaldkondade käes.

Mis katel siin siis oli?

Siin oli ju kunagine soojuselektrijaam ehk et tegemist oli põlevkiviga, siinsamas saalis oli kaheksa aurukatelt, tänaseks on alles jäänud kaks. Ja kui me mõtleme, et see hoone kunagi andis linnale kütet, eks ta siis täna ülekantud tähenduses annab ühte teistsugust kütet.

Aga oluline on siin see, et see keskne avatud ruum on algusest peale mõeldud toimima linnaruumina. Seda kompleksi läbib sisetänav, ja kui me nüüd mõtleme selle peale, et praegusel juhul on võrdlus Porto Francoga jällegi kohane, eks ole, et seal on meil probleemiks just nimelt see, et linnatänavad on kaetud ja muudetud kaubandustänavateks, siis siin on teistpidi, on üks suletud hoone proovitud muuta nii avatuks ja nii linnaruumi sarnaseks, kõigile kättesaadavaks ruumiks, kui vähegi võimalik. See tingib, et tõepoolest kogu seda kompleksi läbib üks keskne telg, mis peaks toimima linnatänavana.

Kui me ruumide juurde läheme, siis üks markantsemaid ruume kahtlemata on seesama katlasaal, kus me oleme, katel ja saal, mis on 16 ja pool meetrit kõrge ja kuhu mahub ära kuni tuhat inimest. Kui mõelda, et kunagi needsamad konstruktsioonid siin olid kõik asbesti täis, ja minagi olen siin roninud üles-alla.

Ja köhinud! Köh-köh!

Ja köhinud, jaa-jaa. See, et kõigepealt siit majast üldse asbest välja sai, on üldse suur asi. Ja seda konstruktsiooni tasub ka selle pilguga vaadata, et siin on koristamist ikka kõvasti olnud.

Mida öelda nende inimeste kõrvadele, kes loodavad näha valgeid seinu ja siledaid põrandaid ja kelle jaoks remont pole veel alanudki selles katlas?

Huvitaval kombel siin on tõesti hästi ja väga autentselt siiski säilitatud seda omaaegset tööstuspärandi hõngu. Ja patt oleks ju sellisest vanast markantsest soojuselektrijaamast teha teine Kumu. Selle jaoks saaks siis ju tegelikult teha ühe uue hoone. Ma arvan, et seda uusehituse mahtu on meil siin mere ääres veel küll ja veel, küll aga selleks, et niisugust vana tööstuspärandit täiesti uuel ja huvitaval moel kasutusele võtta, selleks meil palju võimalusi ei olegi. Ja tegelikult see pingutus, mis on läinud selle hoone kordategemisse, nii et siin sees on ka mõnus olla, see pingutus täitsa väärib tunnustust.

Mis on selle kultuurikatla toimimise põhimõte?

Algusest peale on see kontseptsioon olnud niisugune, et siin ei ole ühte sellist suurt teatrit näiteks või ühte suurt kino, vaid et siin on erinevad asjad läbisegi. Sellised laborid ja ja ristkasutuses väiksemad-suuremad teatrisaalid, et siin saaks toimuda hästi palju asju samal ajal ja et siin saaksid tegutseda hästi mitmed organisatsioonid ja sellised asutused, kes muidu võib-olla tegutsevad oma majas, aga nad kas või saavad kasutada siinseid ruume külalise, külalislavana või tulla oma programmiga siia sisse. Katla podisema panemise mõte on just nimelt selles, et siin peaks olema palju erinevaid komponente.

Ja kui kogu seda piirkonda laialt vaadata, siis kultuurikatel on nagu avang millekski suuremaks, kõigeks selleks kultuurseks, mis siin mere ääres ühte kultuurisõbralikku inimest ootab.

No vat sellega on jah selline huvitav asi, et meil oli üks esimesi võistlusi, millest mina osa võtsin, aastal 2000 ja mille me võitsime koos Villem Tomistega ära, mis vaatas kogu seda mereäärt tervikuna, siis see mõte tol ajal oli selline, et kultuurikatel oli juba sinna sisse joonistatud. Meil on seda vana monumentaalset ajaloolist hoonemahtu, mida säilitada ja arendada kuidagi omapärasel viisil, pikitud läbi nende uute funktsioonidega, mis siia mere äärde võiksid tulla, ehk kui me praegu vaatame, siis lisaks vesilennukite angaaridele on just kultuurikatel see, mis avab linna merele.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: