Arvustus. Ropendav mõmmik ja palju klotse ({{commentsTotal}})

“Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus”
“Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus” Autor/allikas: Linnateater

Uuslavastus

Tiago Rodrigues "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus"
Lavastaja: Diana Leesalu
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusika: Veiko Tubin
Mängivad: Hele Kõrve, Margus Tabor, Indrek Ojari, Priit Pius
Esietendus 14. novembril Linnateatri väikses saalis

Äärmuste friigid pole tänavusel teatrisügisel pidanud pettuma. Septembris peibutas Vaba Lava enneolematu hulga alasti kehadega. Oktoobris loobiti pori NO laval ja NO ümber. Nüüd lisandus sellesse ritta Linnateatri "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus", tõenäoliselt üks suurima roppuste kontsentratsiooniga lavastus eesti peavooluteatri ajaloos.

Mitte et vahenditel midagi häda oleks. Inimesed ongi vahel ju alasti, teevad üksteisele haiget, räägivad ebatsensuurselt. Ja teater kas peegeldab või kõverpeegeldab elu. Küsitavus tekib siis, kui vahend asendab eesmärki, kui alastuses pole midagi enamat kui alasti olemine ja roppustes pole muud kui roppus. Üsna sedamoodi on "Kaelkirjakutes" läinud.

Portugali kirjaniku Tiago Rodriguesi näitemäng on lugu 9-aastasest tüdrukust ja tema Judy Garlandi nime kandvast kaisukarust. Neiu, keda tema (enesetapu sooritanud?) ema hüüdis Kaelkirjakuks, valmistab ette koolitööd kaelkirjakute elust ning katsub sisimas hakkama saada kurbuse, leina, jõuetuse ja vihaga. Sest Kaelkirjak on arukas, laia sõnavaraga varaküps laps, kes aina defineerib – kurbust, rõõmu, viha, inimeseks olemist, lapseks olemist. Ja siin tulebki mängu too ropu suuga kaisukaru Judy Garland, kes võib nagu kahurist tulistada kuus rida ebatsensuurseid sõnu jutti. Öelda kõike seda, mida väike Kaelkirjak ehk vaid aimamisi tunneb.

Nii et puhtalt loona on "Kaelkirjakud" välisest lapselikust kergusest ja koomilisusest hoolimata vaat et teravam pilt depressiivsetest eludest kui Linnateatri-Draamateatri dokumentaaldiloogia "Varesele valu".

Diana Leesalu tõlgenduses on näidendi pooltoonidest ja võimalustest paraku üsna palju kaotsi läinud.

Kohati mõjub lavastus nagu kuuldemäng, kus näitekirjaniku tekst täht tähelt puust ja punaseks tehakse: "See on saabuva metroorongi heli," jutustab Kaelkirjak, ning hetkelise viivituse järel kostab kõlaritest rongi hääl. Samas ei ole selline illustratiivsus "Kaelkirjakutes" läbiv võte, kusagilt etenduse keskpaigast alates piirdutakse vaid helide kirjeldamisega.

Mõnes episoodis satume justkui klišeedest kubisevasse lasteteatrisse - tegelased tormavad sihitult lava tagaseinas asuvatest ustest sisse ja välja ning ehitavad pehmetest kuubikutest torne ja kujusid.

Ent kõige küsitavam on kaisukaru Judy Garlandi tõlgendamine jämekoomilises laadapalagani võtmes. Lohvakasse sünteetilisse karukostüümi riietatud Judy Garland (Indrek Ojari) mõurab lavastaja tahtel mööda lava ja lihtsalt räuskab. Vägisõnade hulk ja mahlakus teenivad saalist naerupahvakuid, aga kas nad vaataja millelegi mõtlema panevad või tüki sõnumile kaasa töötavad... üsna kahtlane.

Kuid Hele Kõrve nimiosalise pärast tasub "Kaelkirjakuid" siiski vaadata. See päris-kaelkirjaku nahkseid sarvi meenutavate patsinupsude ja nurgelise plastikaga pidevalt prille kohendav tüdruk on nii väliselt kui psühholoogiliselt väga ilusasti mängitud neiu-eelik. Kahju vaid, et lavastus tervikuna huvitavat näitlejatööd nii vähe toetab.

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: