„Ringvaade“ palus kolmel lapsel raamat läbi lugeda ning oma arvamust avaldada. Tavaliselt Kivirähal kontrolllugejaid ei ole. „Võtan ise vastutuse,“ ütles ta.

Raamatut lugesid Sofia Saar, Gustav Selirand ja Remi Rasmus Randveer.

Sofia kõige lemmikum Kiviräha loomingust on „Maailma otsas“. „Meeldib, et ta räägib nagu päris elust, samas unistustest, see on reaalne, samas nagu komöödia,“ selgitas Sofia oma eelistusi. Ka „Oskar ja asjad“, mis jutustab poisist, kes läks maale vanaema juurde ning unustas telefoni maha, on tema arvates väga eluline. „Mul on endal ka alati telefon kaasas, kui ei ole, siis polekski nagu muud teha.“

Gustav tõestab, et ta on raamatu tõesti läbi lugenud, jutustades sisu ümber. Oskar leiab suurepärase lahenduse: valmistab endale puust telefoni, millega saab rääkida mööbliesemetega.

Remi Rasmus arvab, et kui keegi päriselt nii teeks, arvataks, et ta on hulluks läinud. Gustav aga pigem laenaks Oskarilt puutelefoni, siis saaks ise ka asjadega rääkida.

Kas see on poiste või tüdrukute raamat, selles lapsed kokkuleppele ei jõua. Küll aga leiavad nad, et see võiks ka täiskasvanutele sobida.

„Lugeja saab alati õigesti aru,“ kommenteerib Kivirähk. „Iga lugeja saab omamoodi aru. Ma ei saa kunagi lugejaga vaielda.“

„Oskar jätab raamatus üksiku mulje, aga peab arvestama, et ta satub võõrale territooriumile,“ selgitab autor psühholoogilisi tagamaid. „Küll tal linnas on sõpru!“
Kuigi esialgu tundub, et raamat saab populaarseks, siis järge kirjaniku sõnul oodata ei ole.