Tõnu Karjatse PÖFFikomm: kavas on tõeliselt õudseid filme ({{commentsTotal}})

"Deemonid" Autor/allikas: kaader filmist

Täna rikastub PÖFFi kava veel ühe alafestivaliga, mis on visuaalselt ehk kõige põnevam – nimelt Animated Dreams, kus on ka oma programm eksperimentaalsest animatsioonist. Animatsioon nii-öelda filmikunstina muutub digitaalkeskkonna arengus üha olulisemaks, trügides järjest rohkem tavalise mängufilmi alale järeltöötluse ja eriefektide kaudu. Nii on ka tänavusel PÖFFil mitmeid meeldejäävaid filme tehtud just animatsiooni kaasates. Ja mis oleks "Tähesõjad" animatsioonita?

Animated Dreamsi avaõhtul esilinastub ka mitu uut kodumaist animatsiooni. Neist traditsiooniliseima vormiga on Kaspar Jancise "Piano", milles ristuvad ühe paneelmaja elanike tegemised ja Chintis Lundgreni "Elu Hermann Rotiga". Urmas Jõemehe, Hardi Volmeri ja Ülo Kriguli "Urbanimatio" ehitub aga üles fotodele, mis üles võetud viieteistkümnes maailma linnas. Teise heliloojana Ülo Kriguli kõrval teeb animatsioonidebüüdi ka Liis Viira viieminutise looga "Magusam kui mesi". Ülo Pikkov katsetab aga uusi animatsioonitehnikaid ja on oma vastse töö joonistanud otse filmilindile. Kahju oleks, kui see esitluskava jääkski ainult festivali raamesse. Eesti animaatorite kõrge tase on väärt, et seda eksponeerida ka leviseanssidena kasvõi nädala vältel pärast suure PÖFFi lõppu. Kino Sõprus, Artis?

Täna kell seitse õhtul linastub kinos Artis mulluse PÖFFi võitja, Belgia lavastaja Jaco van Dormaeli värske linatöö "Uhiuus testament". See Vitamiinilaksu programmi kuuluv teos on tõepoolest hea tuju film ja soovitada võib seda kõigile, kel on ettekujutus neist mehhanismidest, kuidas täiskasvanute maailm toimib. Kammerlikult naljaka fantaasialoo võib kokku võtta lühidalt - Jumala kümneaastane tütar ja ta ema päästavad maailma despootliku isa käest, kes muuseas elab Brüsselis ning juhib oma loodut vanast lauaarvutist. Muidugi on üks kõrvaltegelasi ka Jeesus, kes suhtleb oma õega pisikese kujuna kapiriiulil. Fantaasiaküllase lavastuse ja köitva stsenaariumi kaudu räägib režissöör ka sellistel teemadel nagu surelikkus või elu armastuse leidmine. Religioosne ja psühholoogiline vahetavad kohad ning pealtnäha kristlikke dogmasid ründavast filmist saab inimlike põhiväärtuste ülistus.

Kanada dokumentalist Philippe Lesage astub PÖFFil üles oma teise täispika mängufilmiga "Deemonid". Mitmed festivalid, kus on debüütfilmide võistlusprogramm, loevad debüütide hulka ka režissööri teist täispikka filmi, Tallinn on siin aga võtnud kasutusele karmima filtri ja võtnud võistlusse vaid esimesed linatööd. Iga vaataja saab aga soovi korral filmi hinnata ja võrrelda, millisele kohale isiklikus edetabelis Lesage'i teos paigutada. Dokumentaalfilmi tegijale omaselt lähtub Lesage vaatleja loogikast – filmis on palju pikki kaadreid, kus tegelastel lastakse lihtsalt olla oma igapäevaste tegemiste juures, kommentaarid ja lugu tekib vaataja peas.

See pole raske, sest ekraanil nähtav lugu kulgeb lineaarselt ajalisest punktist A punkti B ning montaaž annab kõigele vajaliku tempo ja liigendab kõrvalteemad. Lesage'i "Deemonid" toob vaataja ette ehmatava loo ühes väikelinnas elavast kümneaastasest Felixist, tundlikust poisist, kes peab oma õrnas eas hakkama saama enda ettekujutuste kõrval ka täiskasvanute maailma järkjärgulise avanemisega. See avanemine toimubki läbi peategelase sisemiste kahtluste ja sõnatute vaatluste. Lesage loob topeltprisma vaadeldes kaameraga omakorda maailma vaatlevat Felixit.

Sellise topeltvaatlusega loob Lesage pinnase mõistmaks poisi mõttemaailma – miks tema ja temaealised tegutsevad just nii, nagu nad tegutsevad, mida nad tahaks teha või millised on nende soovid ja hirmud. Oma rahulikule tempole vaatamata on film üks õudsemaid tänavuse PÖFFi kavas, kuna üks kõrvalliinidest on lastega koolis kokku puutuva pedofiili lugu. Lesage loob ähvardava atmosfääri juba avakaadrites, saates laste võimlemistundi Jean Sibeliuse "Finlandia" raskemeelsete algusakordidega. See äng ei taha taganeda ka siis, kui miski millelegi koledale ei viitagi. Kõige jubedam ongi filmi emotsionaalne kõrgpunkt, kus loo õõvastavaimad kaadrid antakse edasi samasuguse neutraalse väljapeetusega nagu igapäevaelu.

Vaatajale piisab ta enda fantaasiast ja autopagasnikust kostuv labidakolks tekitab jõuetut viha. Lesage on osanud panna lapsed unustama neid jälgiva kaamera, võimaldades neil kehastada iseennast. Samuti on nauditav jälgida, kuidas režissöör võttenurkade kaudu on edasi andnud filmi tegelaste emotsioone. Tuleb nõustuda PÖFFi kataloogi tutvustusteksti kirjutanud Kaarin Piiskoppeliga, et Philippe Lesage on taas üks neist nimedest Kanada kinos, kelle tegemisi edaspidigi tähele panna.

Lesage'i "Deemonid" linastub Apollo kinos festivali viimasel laupäeval.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: