Arvustus. Mutemathi bombastne staadionipop ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mutemath
Mutemath Autor/allikas: Commons Wikimedia

Uus plaat

Mutemath
"Vitals" (Wojtek)
5/10


New Orleansi alternatiivpopi bänd Mutemath on välja kasvanud postrocki skeenest. Nende varases loomingus kostsid instrumentaalid Tortoise'i ja Brian Eno kujuteldava kollaboratsioonina, ent laulunumbrid taotlevad midagi kuulajasõbralikku, ent suuremat kui elu, kõla nagu Peter Gabriel oleks frontman ansamblites U2 või Radiohead. Eelmine album aastast 2011 "Odd Soul" liikus aga paühhedeelse souli territooriumile.

Neli aastat hiljem pakub Mutemath veel popilikumat, produtseeritumat ja elektroonilisemat plaati "Vitals". Paljute lugude põhjal võiks arvata, et selline bänd võiks esineda kõikvõimalikel Positivuse festivalidel ja ehk kõlada isegi raadioeetri prime-time'is pop-indie musternäidisena. Funkilikud puhta heliga kitarrid, poleeritud süntesaatorisaundid ja hoolikalt paika timmitud trummid sugereerivad nii krestomaatilist tantsu-indie't kui ka staadionisõbralikku pop-rocki. Tulemus selgelt bombastne, aga paraku ka liiga reeglipärane ja ühedimensiooniline.

Mõned lood siiski eristuvad teistest. "Monument" on suurepärane helges võtmes soulipala tuletamas meelde 70ndaid kui mitte heli, siis vähemalt vibratsiooni mõttes. "All I See" on just sedasorti sündiballaad, mida kujutaks ette kas või Tame Impala tänavusel kauamängival "Currents". Alexis Taylor Hot Chipist oleks samas ehk uhke pala "Composed" üle.

Instrumentaallood ehk näitavad Mutemathi postrockilikke tendentse filtreerituna bombastse staadioni-süntrocki idioomi kaudu, tiitelpala võiks kindlasti kõlada mis iganes staadionifestivali avalauluna, parem on siiski "Bulletproof" jahedate süntide ja hästi paikatimmitud, ent üüratute trummikäikude poolest. Natuke Rhodesi klaverit - seni Mutemathi üks firmasaunde, aga siin albumil enamasti puudu - on ka meeldiv boonus.

Üldiselt on aga "Vitals" plaat, mis paistab pigem olevat sündinud bändi põhiliste laulukirjutajate koostööna arvutis üksteisele ideid saates, kui tõeline bändialbum. Selline lähenemine võib muidugi töötada, aga kindla peale välja minemise asemel oleks vaja huvitavat materjali genereerida. Vastasel juhul jääb indie-bändide puhul popiks mineku manöövrile ikkagi häbiplekk külge.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: