Peeter Sauter: Tagi kirjad 2 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Agnes Glasgow'st ja Peeter Sauter 2015
Agnes Glasgow'st ja Peeter Sauter 2015 "Tagi" tuuril. Autor/allikas: Karl Marken

Peeter Sauter jätkab reisikirja Suurbritanniast, kus Tartu Uue Teatri trupp annab etendusi Ivar Põllu lavastusega "Mikiveri tagi".

Tegime "Tagi" tükki Shotimaal Glasgow klubis Ivory Black.

Seisame klubi ukse taga kokkulepitud ajal pühapäeval kell pool üks päeval, sest kell kolm peaks tükk peale minema, aga klubisse sisse ei saa, sest klubipidaja Kelvin ei ole kohal ja ei ole ka kättesaadav.

Uks on lukus. Ilm on samas ilus. Päike paistab. Eelmisel ööl, kui linnapidi hängisime, sadas lund, mis samas muidugi kohe sulas. Agnes, kellega kambas hulkusime ja kes on teinud kogu meie Glasgow orgunni, ütles, et kui natukegi lund maha tuleb, siis jääb bussiliiklus seisma. Health and safety regulations!

Need regulation'id kipuvad olema sellised, et keeruline on etenduse ajal kartuleid praadida, suitsu nagunii ei tohi tõmmata, kuigi on teatrietendus, raskusi on saada luba, et etenduses õlut juua või küünlaid süüdata. Health and safety first! (Küll me Eestis jõuame ka varsti samade piiranguteni.) Samas õnneks vahel vaadatakse neile asjadele pisut läbi sõrmede. Ja siis oleme ise
kõhevil, kas sprinklerid hakkavad laest vett piserdama, kui me sigaduslikult reegleid eirates õps Mikiveri mälestuseks mõned küünlad süütame, et nende valgel pits viina võtta.

Seisime klubi Ivory Black ees ja ootasime Kelvinit. Agnes ja Karl jõid kohvi, mille nad kuskilt tee äärest olid saanud. Ma kohmasin vabandavalt, et nojah, kui kõigil on refreshment'id, siis võib mul ka olla ja kraapisin lahti ühe Stella õlle. Olin neid just 12 tükki tüki tegmiseks Tesco poest kaasa ostnud. Nägin, kuidas Margiti kulm läks kipra, sest joomist ta ei salli. Ohkasin. Lahtikistud purki sulgeda ei saanud ja võtsin esimese lonksu...

Kikkhabemega Kelvin tuli varsti tiidsal jooksusammul, põsk õhetamas. Tema klubis tehakse valdavalt varahommikuni heavy metal'it. Mingit teatrit pole seal kunagi tehtud. Kelvin oli pannud küll ärataja hommikul kell 11 helisema, aga mingit äratust polnud kuulnud ja ärkas siis, kui Agnes ta way pärast kokkulepitud kokkusaamisaega lõpuks telefonil kätte sai. Aga klubi ees pärast esimest lund päikest võtta polnud paha.

Kogu põrand kleepus. Kelvin andis mulle mopi ja ämbri ja ma tõmbasin tüki etendamise nurga baarileti kõrval puhtaks ja hiilgavaks kui Moosese pale – millest polnud küll palju tolku, sest me ise trampisime märja põranda pealt muudkui aga üle – dekoratsioon oli vaja paika saada ja heli ja valgus ja varsti oli see samasugune porimülgas kui varem (aga ehk ei kleepund siiski nii palju, et igal sammul kingad oleks naks ja naks teinud nagu enne).

Poole kahe ajal jõudsid kohale Rain ja Kerli Aberdeenist, kaasas etenduse jaoks vajalikud pliit, külmkapp, prožed, statiivid ja veel lugematu arv pisiasju ja Rain asus Karliga looma käigupealt etenduse heli ja valgust. Heli peab tulema paralleelselt või siis vahelduvalt mitmest kohast ja valgusega on teadagi sama lugu. Ma ei tea, kuidas nad asja paika said, aga said.

Kuigi, kui ma etenduses Belafonte (Mikiveri suur lemmik) "Matilda" järgi tantsu lõin, kukkus ühest kastist, mis oli mu jalgade juures, heli korraga ära. Sakutasin kasti, lootmata, et kast võiks ellu ärgata. Aga see ärkas ellu. Ah, taolised pisivigurid elustavad etendust. Tõmbavad su harjund klišeelikult tekstiandmise rajalt maha ja süstivad värskust. (Ma kujutan ette, et olen surivoodil ja arst ütleb: "Te küll surete preaegu, aga see pole veel kõik! Meil on pakkuda seda, teist ja kolmandat, kui liitute meie kliiniku meililistiga! Kas teeme seda kohe? Täidame paberid ja...")

Igasugu morbiidsed naljad tulevad "Mikiveri tagi" tehes tahtmatult keelele, sest suuresti on see lugu Mikiveri elust ja surmast (isegi pani ta Tammsaare järgi tehtud tüki pealkirjaks "Armastus ja surm". Oi, pagan, kui pateetiline.).

Sel korral oli vaatajaid mõniteist, Glasgow eestlased. Hinnaalandust me ei teinud, paugutasime nagu jaksasime.

Paar britti oli ka publikus. Ja veidral kombel tulid just nood ütlema, et lahe oli. Samamoodi nagu klubipidaja Kelvin. Ma ei teagi nüüd, kas see oli brittide viisakus ja kiita tuleb just haledat asja... aga äkki ei olnud nii. Ma ei tea, miks Kelvin peaks viitsima haledat asja kiita. Kelvin leidis, et äkki peaks veel klubis heavy metal'i kõrvale teatrit sisse laskma, toob teistsugust publikut juurde.
"Aru ma midagi ei saanud," tunnistas Kelvin. "Aga huvitav oli vaadata!"

Ja mina ei usu, et ta jama ajas. Ta vaatas meid ehk nagu loomaaeda. Röögivad võõras keeles, aga ajavad ilge vungiga oma asja nagu hingeõnnistus oleks kaalul. Ennäe, mis inimesi on ilmas olemas. Räägivad vist oma õpetajast. Kellest mina midagi ei tea, aga kes tundub neile jube tähtis olevat. Vaat, kus poisid.

Foto: Margit Lepla

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: