Arvustus. Toomik teeb midagi harukordset: ta teeb, mida tahab ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Toomik. Visand teosele
Jaan Toomik. Visand teosele "Smells Like Old Men's Spirit" (detail), 2013 Autor/allikas: T&K

Jaan Toomiku käimasolev näitus Temnikova & Kasela galeriis ei ole iseenesest üllatuslik, sest taolisi üpris hirmsaid maale on ta maalinud juba ammu. Sügavamalt järele mõeldes on aga kogu see tema maalimine ja ka muu kunst üsna üllatav, võrreldes nii kunstis kui elus domineerivate trendidega.

Jaan Toomik maalib jätkuvalt psühholoogilist eneseanalüüsi. Kahjuks ei ole praeguses kunstitõlgendamise diskursuses psühhoanalüütiline meetod eriti populaarne. Ja see on ka täiesti loogiline, sest kaasaegses maailmas ei ole inimene kui isiksus üldse eriti populaarne.

Isiksuse asemel on persona, kujundatud imagoga avatar, kes näitab nii virtuaalses kui reaalses ruumis vaid neid tahke, millele loodetakse saada positiivset vastukaja. See avaldub nii sotsiaalmeediasse paisatavates loosungites, särasilmsuses vaatamata miinimumpalgale kui ka miljonis vaeses ((:) kivisildniku termin), kes ostavad tühjaks maailma suurima kaubanduspinna elaniku kohta.

On tekkinud tohutu mass tefloninimesi, kes elavad vaid väljapoole, tegelevad asendustegevustega ning toituvad teiste sellistest nõrkustest, mida nad iseenda juures varjavad.

Kuigi kunst peaks suhtuma toimuvasse kriitiliselt ning tootma ideid, mis on esirinnas, sörgib ta paraku praegusel epohhil pigem ühiskondlike arengute sabas, illustreerides ning ekspulateerides neid inimarengu tendentse, mille eesmärk on muuta meid kõiki tarbimisrobotiteks ning lüpsilehmadeks suurkorporatsioonidele.

Selles mõttes on Toomik just praeguses ajahetkes uskumatult radikaalne. Oma maalides näitab ta, et ta on inimene. Inimene, kellel on hirmud, ihad, lootused, mis ei pruugi kunagi täituda, mida pole sünnis avalikult eksponeerida, mida enamik meist häbeneb. Tema piltidelt võib leida isiksuse lõhestumist, kastratsioonihirmu, paranoiasid, õudusunenägusid, surma, ühesõnaga kraami, mida ükski normaalne tefloninimene Facebook'i ei riputaks ega esitlusel ei esitaks.

Ja seda kõike maalib ta täpselt nii, nagu oskab ja tahab, pööramata vähimatki tähelepanu potentsiaalse ostja või kuraatori lakutud maitsele.

Näituse pealkiri "Smells Like Old Men's Spirit" on juba iseenesest õõvastav kõigile, kelle ideaaliks on igavene noorus, seda nii füüsilises kui vaimses mõttes. Pealkiri viitab ka põlvkondlikkusele – need, kes kasvasid üles „Smells Like Teen Spirit'iga“ ning vanemad, sealhulgas Toomiku eakaaslased ei suuda ealeski, isegi kui nad seda väga soovivad, saada loosungi „life is plastic, it's fantastic“ andunud järgijateks. Nad jäävad alati metslasteks, võõrkehadeks Heas Uues Ilmas, kus lapsed sünnivad katseklaasist ning igasugune individuaalsus ja isemõtlemine on välistatud.

Tegelikult ongi Toomik praktiliselt ainuke, kes võib sellist vastandumist endale lubada. Ta on reaalses elus piisavalt saavutanud, et äratada aukartust isegi tefloninimestes. Neile poleks argument aastakümnetepikkune loominguline aktiivsus, murrangulised ideed ega kõige selle juures ellu ja enam-vähem terve mõistuse juurde jäämine, küll aga osalemine rahvusvahelistel kunsti tippsündmustel, Temnikova & Kasela esindatavate nimekirja kuulumine ja mitmesugused aunimetused.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: