Tagi kirjad 3. Aberdeenum ({{commentsTotal}})

"Mikiveri tagi" Autor/allikas: Margit Lepla

Tegime "Mikiveri tagi" Šotimaal Aberdeenis.

Veider küll, aga siin 200 tuhande elanikuga linnas on eestlasi rohkem kui miljonilinnades Glasgow's võ Edinburghis (kuhu läheme homme, et mängida "Tagi" ülehomme.

Publikumist - Eesti kamba vedaja Kätlin õpib rahvusvahelisi suhteid. Daniel oli algul hakanud korvapalli kõrvalt Tartus keemiat õppima, aga siis tuli Aberdeeni majandust ja finantse õppima. Helena õpib kunstiajalugu ja ta lemmikkunstnik on Rene Magritte (mulle meeldib ka). Taevake, neid inimesi oli küll ja veel, kellega sai pärast mängu kõrtsus Aberdeeni eestlaste asju arutatud.

Daniel näiteks oli murelik, et ülikoolis on hulk inimesi, kes identifitseerivad end eestlastena, aga eesti keelt üldse ei räägi (Eesti venelased) ja eestlaste üritustele nad ei oska tulla. Et äkki peaks inglise- ja eestikeelsete kutsete kõrvale feisspukki panema üles ka venekeelse? Et Eesti koduvenelane kohele tuleks. Mnjah, on sest ikka tolku...

"Pane muidugi, Kerli," kiitsin kõrtsus takka ja jäin mõtlema, kuidas mul Eestis lood vene kamraaidega on. Gennadi Jeltsoviga räägin venet, sest ta eestit lihtsalt ei räägi, kuigi on kogu elu siin elanud, Kotjuhi Igor pursib meelsasti eestit, aga temaga lähen ka hoogsalt ja meelsasti vene peale üle, sest mulle meeldib vene keelt rääkida. Kuigi – ega ma seda eriti hästi rääkida suuda.
Aga edendus (Jüri Järveti transkriptsioon ja hääldus)? Kuis see oli?

Veider versioon. Spordipalee puhkeruumis (no ca Draama proovisaali, kus meil erialatunnid olid 33 aastat tagasi – mõõtu) ei tohtind algul küünalt süüdata ega suitsu teha (mis peab Ivar Põllu lavastuses olema). Aga lõpuks kärsatasin ma pannil sibulat ja kartuleid (nagu tükk ette näeb) ja panime Ülo-saniga aknalaual põlema vene kiriku küünalde rea ja ei köhinud ega unnanud ükski suitsualarm (kuigi neid oli saali lae all mitu – kui keegi tahab täpsemat määratlust, siis helistage mulle, lähen homme hommikul sinna Extreeme pleissi meie koli ära korjama).

Suurepärase reisi keskkohal oleme jõudnud seisu, kus mõned inimesed omavahel ei räägi või siis norivad või siis karjuvad. Stressitaluvusega pole meil lugu hea. Aga see eest oleme tundlikud kunstnikud.

Kui mul on valida, kas kakelda oma heade teatrikamraadidega Šotimaal või lihtsalt oma Koidu tänava ateljees nina nokkida, siis mina valin esimese.

Kõik pole ometi samal nõul.

Aga tükk on asjakohane.

Etendus "Mikiveri tagi" on arveteõiendamine meie õpsi Mikk Mikiveriga.

Kuigi on selge, et me mingeid arveid iial õiendatud ei saagi ja võibolla EI TAHAGI NEID ARVEID ÕIENDADA. Ometi miski sügeleb ja seda sügelevat kohta tuleb kratsida.

Mul pole aimu, mitu inimest publikust olid näinud elus Mikiveri ja mitu kampa löönud britti teadsid tast midagi.

Aga hea, kui EI teadnud. Ma olen alati valmis vaatama teatrit keeles, mida ei mõista. Sest siis paistab ehe sisu (kui seda on) ja karakterite vahelised siirad suhted paremini välja.

No kas meil on sisu ja kas meil on kursavend ja kamraad Üloga suhet? Vist midagi on? Kuigi me sest lõpuni aru ei saa. Ja hambad teineteisel kõris ja munades - püüame siiski sotti saada.
Summa summarum – ilgelt hea on üle hulga aja näitlejat panna ja tükki teha. Isegi kui see peaks nadi välja paistma, oleme meie ustava Üloga hambad ristis oma asja kallal.

Teisiti ei saagi.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: