Pole kahtlust, et Iris Murdoch on tänini aktuaalne autor ning tema 1973. aastal romaanina ilmunud "Must prints" jätkuvalt meistriteose staatuses. Ent nagu ikka, kui hakatakse terviklikku ja sisutihedat proosateost instseneerima, põrkutakse küll lihtsate, ent tihtipeale ületamatute probleemidega. Iseäranis veel sellistel puhkudel, kus pikema proosateose autor on ise see, kes seda teatritekstiks ümber hakkab töötama.

Üks põhilisi kitsaskohti neil juhtudel on suutmatus "puhastada" suurejoonelisest, sisukast ja hea kompositsiooniga teosest välja üht keskset põhilugu, jättes julmalt kõrvale kümned väga põnevad kõrvalliinid ja -tegelased. Selle asemel aga püütakse teose eredamad ja võimsamad hetked kombineerida iga hinna eest mingisuguseks dramaturgiliseks tervikuks.

Kui autor kohandab oma romaani ise näidendiks, siis on see muidugi mõistetav – ta on ühe kunstilise terviku loonud ning enamasti pole ta võimeline seda enam täiesti värske ja pretensioonitu pilguga vaatama. Ja just nõnda on juhtunud ka muidu nii kunstinõudliku ja enesekriitilise Murdochiga, kes pole suutnud "Mustale printsile" n-ö puhta lehena läheneda veel ka viisteist aastat hiljem.
Küllap seepärast ongi "Musta printsi" dramatiseering (1987) romaaniga võrreldes mõneti kohmakas ja – erinevate liinide meeletus virvarris – isegi segane. Sellepärast olnuks ehk ikkagi hea, kui keegi kogenud dramaturg oleks koostöös lavastaja Gerda Kordemetsaga päris uue ja ajakohase instseneeringu kirjutanud. Sest praegusel juhul jääb pelgalt lavastust vaadates Murdochi loos siiski mõndagi arusaamatuks. Ja kuigi kavaleht aitab tublisti tegelasi, nende minevikku ja hoiakuid mõista ning mõtestada, ei korva see tegelikult dramatiseeringu teatavat hõredust. Pealegi ei saa kavaleht kunagi olla kohustuslikuks abivahendiks lavastuse või selle tegelaste olemuse-motiivide mõistmiseks.

"Musta printsi" puhul võiks esile tõsta kahte peamist teemat (ehkki huvitavaid tegevusliine ning tegelastevahelisi suhteid on muidugi veel). Esiteks kunstniku aususe ja seega ka vastutuse küsimus iseenda ja publiku ees; ning teiseks (erootilise) armastuse hirmud ja deemonid, kus päris tähtsusetul kohal pole ka kahe osapoole suur vanusevahe.

Õigupoolest tulnukski dramatiseeringu aluseks valida üks või teine liin, sest kui mõlemad paralleelselt lavale tuua (nagu vaadeldava lavastuse puhul tehtud on), hakkavad nad paratamatult teineteist sööma.

"Must prints" on kunstniku olemuse, ülesannete ja enesele seatavate piirangute küsimuse lahendanud mitmekesiselt ja haaravalt. Vastandades kahte kirjanikku – Bradley Pearsoni (Hannes Kaljujärv) ning Arnold Baffini (Tarvo Sõmer) – joonistub välja küll juba tuntud, ent jätkuvalt aktuaalne vastandus. Nimelt publiku soovide järgi koolduv, ja seega populaarne, kirjanik ning iseenda vastu nõudlikuks ja ausaks jääv, kuid senini suurema tunnustuseta jäänud autor.

Lavastuse kontekstis pole see vastandus või Bradley võimalik kadedus Arnoldi edu suhtes üldse mitte keskne. Palju enam jäävad kõlama igipõlised mõtted, mis küll pigem piiravad kunstiga tegelemist, ent on ometi äärmiselt olulised. Nimelt peab Murdochi (aga ka Bradley) arvates kunstnik suutma vaikida ja oodata, kuni õige aeg on käes; kuni plaanitav teos on mõttes sedavõrd sisukaks ja viimistletuks kristalliseerunud, et tal on õigus see millekski füüsiliseks vormistada ning avalikuks teha. Ja ometi meenuvad siinkohal veel ka Goethe paarsada aastat tagasi öeldud sõnad: "Milleks kirjutada uusi raamatuid, kui inimestel on veel vanadki läbi lugemata?"

Bradley aga näib olevat just selline autor, kes pole nõus kirjutama midagi sellist, mis on korra juba trükitud. Ning just seepärast ei saagi ei teda ega ühtki teist "kirjanikku", kes võib-olla kunagi ühtki teost ei lõpeta ega avalda, hukka mõista. Sest nende lõpuks ikkagi viljatuks jäävad katsed võivad teinekord kirjanduse arengule palju väärtuslikumad olla kui sajad keskpärased, ammu äraproovitud meetodeid järgivad teosed. Kui Iris Murdoch olekski "Musta printsi" dramatiseerides vaid sellele teemale keskendunud, olnuks tulemuseks kahtlemata suurepärane ning igavikulisi kunstiküsimusi meisterlikult avav näidend.

Ent ka 58-aastase kirjaniku ning 23-aastase Julia Baffini armastuse lugu oleks eraldiseisvalt andnud väga põnevate karakterite ning tegutsemismotiividega instseneeringu. Sest kuigi esmapilgul võib arvata, et tegemist on tüüpilise suure vanusevahega paari probleemide lahkamisega, on selles palju rohkemat. Lausa nii palju, et armastajate vanuse küsimus ei oma lõpuks enam mingit tähtust. Ning just siin paljastuks oma (ja suuresti veel enda väljamõeldud) deemonitega heitleva Bradley kui musta printsi olemus, kui vaid Murdoch oleks sellele liinile oma dramatiseeringus veelgi enam rõhku pannud – või üldse kogu instseneeringu vaid sellele tegevusliinile rajanud.

Nagu eelpool juba mainitud, läheb kahe küllalt iseseisva ja potentsiaalselt intrigeeriva loo võitlus ruttu segasevõitu dramaatiliseks tormlemiseks. Ning küllap on just see asjaolu põhjuseks, miks lavastuse tempo osutub üsna ebaühtlaseks. Sest kui võrrelda ainuüksi lavastuse esimest poolt ja teise vaatuse viimast veerandit, on need diametraalselt erinevad. Algus kipub venima liiga pikkadesse mõlgutustesse, lõpus aga ei jõuta justkui loo otsi korralikult ning jälgitava kiirusega kokku tõmmata. Muidugi võib ja tihti peabki lavastuse rütm varieeruma, ent ta peab lõpuks siiski saavutama ühtse ja tervikliku "taktimõõdu".

Kui nüüd heita pilk näitlejatöödesse, siis vastupidiselt ootustele (kui silmas pidada instseneeringu juba mainitud mõnetist hõredust) näeme hulka suurepäraseid ja mitmetahulisi rolle. Nähtavasti on näitlejatel olnud võimalus tutvuda dramatiseeringu aluseks oleva romaaniga ning see on võimaldanud neil paremini mõista oma tegelaskujude minevikku, olemust ja neist tingitud tegutsemismotiive.

Üht rolli teiste arvelt esile tõsta pole siinjuhul mõtet, sest kõik näitlejatööd on psühholoogiliselt läbitunnetatud, orgaanilised ning küllalt selgepiirilised. Ehk ainult – muidu üha hiilgava näitlejapotentsiaaliga – Saara Kadak kipub kohati latvupidi käima, ja eks sedagi vaid pigem napi elukogemuse tõttu.

Tähelepanuväärne on Eugen Tambergi kunstnikutöö. Kuna "Musta prints" on paratamatult oma aja laps – ning üldse mitte halvas mõttes –, on tema puhul selgelt tegemist 1970.–1980. aastate inglise dramaturgiaga. Ja seda nii loo atmosfääri kui ülesehituse poolest. Tamberg on aga toiminud targalt ning vältinud (miskipärast nii tüüpiliseks muutunud) vajadust kõike varemloodut tingimata kaasaega tuua. Selle asemel saavutab ta hoopis küllalt lihtsate vahenditega – põhimõtteliselt ju vaid ajastutruude kostüümide ja hiiglaslikuks venitatud nahkdiivaniga – mõjusa ja veenva seitsmekümnendate õhustiku. Ning kuna lavakujundus on pigem tinglik, siis haakub sellega suurepäraselt ka abstraktsevõitu uks, milles võib näha päris mitut sümbolit. Kas või kokkukägardatud käsikirjalehte, mille "ukseava" meenutab kangesti naise keha profiilis. Pole midagi öelda – huvitav lahendus, mis on oma sügavama algimpulsi saanud ilmselt jällegi pigem romaanist kui instseneeringust.

"Musta printsi" muusikalise kujunduseks olev Markus Robami looming tekitab kahetisi tundeid. Ühelt poolt on koorimuusika kasutamine igati huvitav, ent teisalt kipuvad konkreetsed palad või õigemini lõigukesed lavastuse emotsionaalset fooni ülemäära dramaatiliseks keerama, mis kokkuvõttes aga vähendab "Musta printsi" psühholoogilist tõsiseltvõetavust ning mõjusust.

Ent kõigele vaatamata on "Musta printsi" puhul siiski tegemist heas mõttes rakvereteaterliku lavastusega. Iseäranis väärivad ülekordamist nauditavalt orgaanilised rollilahendused ning napp ja jõuline lavakujundus. Ja ka lugu ise on ju tegelikult väga hea, kui see oleks vaid sama selgelt ja kriipivalt välja joonistunud kui samanimelises romaanis…