Arvustus. Laimre lahendus kunsti ja elu dilemmale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kunstniku muusa - kass Edward
Kunstniku muusa - kass Edward Autor/allikas: mc/FB

Hobusepea galeriis on 14. detsembrini avatud Marco Laimre isiknäitus "Nurrr". Näitusel on esitatud krüptiline sissevaade fragmentidesse kunstniku salaelust mootorratturina, mis on vormistatud ready-made objektide, fotode, videote, skulptuuri ja maalina.

Dilemma "kas kunst või elu" seisab ühel hetkel iga kunstniku ees. Keskeakriis võimendab seda dilemmat. Olukorra lahendamiseks on erinevaid viise. Mõningaid näiteid:

1. Teha kunstiteos, mis käsitleb probleemi "kas kunst või elu". Ilmekaim näide: Soome legendaarse performantsikunstniku Roi Vaara video "Artist's Dilemma", kus kunstnik tuiab keset jäävälja, millel on viit näitamas ühes suunas kunsti, teises suunas elu poole.

2. Valida elu ja loobuda kunstist. Näiteid on palju, mõelge kunstnikele, kes kunagi olid noored ja lootustandvad, kuid praeguseks on skeenelt kadunud.

3. Valida kunst ja loobuda elust. Kannatava ja nälgiva kunstniku strateegia, mis rajaneb eeldusel, et looming sünnib läbi vaevade ning lootusel, et ehk tuleb kuulsus pärast surma. Kui elu ei ole piisavalt raske, siis tuleb seda ise raskemaks teha läbi mitmesuguste enesehävituslike tegevuste. Kunstimaailmas vanamoodne kontseptsioon, kuid tänini populaarne showbusiness'is.

4. Leida kompromiss elu ja kunsti vahel. Kõige tavapärasem lahendus tegevkunstnike puhul. Igasuguse edu alus, kuna edukas saab olla vaid ellu jäädes. Näiteid leiab, sirvides edukate galeriide esindatavate kunstnike nimekirju.

5. Uurida elu kunsti kaudu. Ise loomingulises elevandiluutornis elades otsida põletavalt elulisi probleeme teiste inimeste eludest ning vormistada need kunstiks. Siia alla käib enamjagu sotsiaalset, dokumentaalset ning uurimuslikku kunsti. Kattub kohati punktis 4. kirjeldatuga.

6. Vahetada nime ja hakata iseenda tankistiks. Leida endale pseudonüüm, veel parem mitu. Iga kord, kui identiteedikriis kummitab, saab võtta uue nime. Nii tekib illusioon, nagu oleks elu normaalne, sest kunst on koondatud variisiku nime alla. Näitena võib välja tuua Nongrata koolkonna mitmeid esindajaid, kellele taoline teguviis on iseloomulik.

7. Kuulutada oma elu või mingi osa sellest kunstiks. Kuna kaasaegses kunstis ei ole piiranguid ei teemade ega meediumide osas, siis on võimalik vormistada ükskõik milline elu avaldumisvorm kunstiks. Eeldab juba olemasolevat, kindlat positsiooni kunstimaailmas, sest tundmatu tüübi puhul peetakse taolist teguviisi lihtsalt meeltesegaduseks. Näide: taas Soome kunstnik Jussi Kivi, kes eksponeerib oma hobisid (nt matkamine, koobastes ronimine, tuletõrjeteemaliste meenete kogumine) kunstina.

Dilemma lahendusvariandid võivad moodustada ja enamasti moodustavadki kombinatsioone eelkirjeldatust. Marco Laimre käesolev näitus on juba iseenesest statement variant 1 rubriigist. Ka variant 2 on Laimre puhul õhus olnud, sest viimastel aastatel ei ole ta oma loominguga eriti sageli üles astunud. Vahepeal tekkiski juba kahtlus, kas ta seda üldse enam kunagi teeb. Õnneks ikkagi teeb. Ka variant 6 on tema poolt järele proovitud – mingil hetkel sai Markost Marco.

Kõige stiilipuhtamalt läheb see näitus aga variandi 7 alla. Laimrele meeldib mootorrattaga sõita. Kunagi nooruses tegi ta seda palju, siis pidas 30 aastat pausi, kuid mõned aastad tagasi võttis südame rindu ning istutas end taas kaherattalise nurriku selga.

Millest siis õigupoolest see kunsti ja elu dilemma tuleneb? Eks ikka sellest, et kunst on omamoodi virtuaalreaalsus. Nagu arvutimängusõltlane, nii ka kunstnik võib märkamatult sulguda sellesse mulli ja kaotada sideme reaalsusega. Kellele on oidu antud seda ohtu ise tunnetada, neil tekib tarvidus tuua oma ellu mingi väga reaalne, maine, füüsiline aspekt. Ehitada maja, istutada puu, sünnitada laps, keeta supp. Või hakata tsikliga sõitma. Tunda bensiinilõhna ja mootori töötamist, läbida vahemaid, kukkuda ja jälle sadulasse tõusta, pühkida poripritsmeid näolt, keerata lahti roostes polte, juhtida mehhanismi ja olla sõltuv mehhanismist samaaegselt.

Olles samas aga ka kunstnik edasi, tekib paratamatult küsimus – milleks manada oma loomingus esile mingeid kunstlikke emotsioone, kui tegelikkus pakub neid palju võimsamal kujul. Räägitagu mida tahes sotsiaalsusest ja intellektuaalsusest – kunst on siiski, muuhulgas, ka vahend emotsioonide tekitamiseks ja edasiandmisest. Ja siit tulenebki loogiliselt järgmine samm – see asi või nähtus, mis iseenesest on väljaspool kunsti, kuid tekitab kunstiga sarnaselt või ehk isegi paremini tugevat emotsiooni, tuleb lihtsalt kunstiks kuulutada. Ja kuna kaasaegses kunstis on kõik lubatud, siis on küsimus lihtsalt vormistamises. Ja Marco Laimre on piisavalt vana ja kõva tegija, et omada autoriteeti, mis annab talle kindluse seda teha.

Nii et kümme punkti talle julguse ja aususe eest. Edasi tekib aga küsimus: miks see kõik peaks kedagi teist puudutama? Keda kotib fotograafiaprofessori motohobi? Sest näitus on ju siiski avalikkusele suunatud asi, mis peaks kuidagi ka publikule korda minema. Vaatajal peaks olema võimalus mingite teose aspektidega samastuda.

Ja kui mõelda laiemalt, siis ongi. Ega reaalsusest võõrandumine pole vaid kunstnike probleem, see levib epideemiana kõigis valdkondades. Üks asi on tehniline progress, mis surub kogu elu lameekraanile lapikuks. Teine asi on mentaalne pool – üha rohkem tööd, mida inimesed teevad, on kunstlikult tekitatud vajaduste rahuldamine. Füüsiline ja kehaline reaalsus on tagaplaanil, enamik inimesi veedab enamiku oma ajast mingit sorti virutaalreaalsuses – nimetagem seda siis projektijuhtimiseks, kunstiks, poliitikaks, Matrix'iks või meediaks. Võtta julgus kokku ja sellest hetkeks välja astuda annab võimaluse kõrvaltvaatajapilguks oma elule. Ning see on igal juhul kasulik. Ja Laimre on siinkohal hoiatav eeskuju, positiivses mõttes.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: