Arvustus. Soe ja toetav veebruariöö ({{commentsTotal}})

"Veebruariöö" Autor/allikas: Karlova Teater

Uuslavastus
"Veebruariöö", Karlova Teater
Autor: Staffan Göthe
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Finn Poulsen (Rootsi)
Kunstnik: Silver Vahtre
Muusikaline kujundus: Indrek Kalda ja Paul Kristjan Kalda
Videokunstnik: Anti Veermaa
Osades: Ingrid Isotamm, Kärt Reemann ja Andres Dvinjaninov

Vahel paneb lausa imestama, kuivõrd vähe näeb Eesti teatrilavadel sisukat ning tõsist mõtlemisainet pakkuvat lasteteatrit. Ja eks tegelikult napib üldse veidi nõudlikumat ning lihtsast meelelahutusest kõrgemale püüdlevat lastele mõeldud dramaturgiat.

Seepärast on äärmiselt meeldiv, et rootsi näitekirjaniku, näitleja ning lavastaja Staffan Göthe "Veebruariöö" lõpuks ka Eestisse jõudis. Nagu ütleb kavaleht, hoidub Göthe lastele kirjutamisel mõttevaesest meelelahutamisest, vaid püüab lapse argieluprobleeme kujutada sama tõeliste ja olulistena kui täiskasvanutegi muresid. Seega pole sugugi juhuslik, et "Veebruariööst" on saanud rootsi näitekirjanduse klassika ning Göthest endast kõrgelt tunnustatud dramaturg.

Võib igasuguse valehäbita nentida, et "Veebruariöö" puhul on tegemist lausa hiilgava dramaturgiaga. Sest ehkki lugu keskendub ühe algkoolipoisi üsna viletsaks kujunenud päevale, pööratakse tähelepanu eeskätt ikkagi inimese emotsioonide ja mõtete olemusele, aga sealt edasi ka inimeste vahelistele suhetele, milles on toetuse ja heatahtlikkuse kõrval paraku ka kurjust ning kiuslikkust. Kõike seda tehakse aga probleemidele moraalitsevalt osutamata, vaid lapsele antakse võimalus ise mõelda ning oma järeldused teha.

Olgu öeldud, et poissi, kellest jutt, me laval ei näe. Kuna tegelasteks on hoopis tema mõtted, mis osutuvad tihti üsna vastandlikeks ja vastuolulistekski, võimaldab see üllatavalt kujundlikult selgitada, kuidas inimene mõtlema kipub ja kuidas tegelikult on iga probleemi võimalik näha rohkem kui vaid ühest vaatepunktist. Samuti näidatakse meile, millised emotsioonid inimest erinevates olukordades valdavad ning kuidas on võimalik nendega leppida ja toime tulla.

Ehkki "Veebruariööd" nimetatakse kavalehel "kooliealiste pidžaamaseikluseks", pakub see mõtlemisainet kahtlemata ka vanematele kui vaid nooremale koolieale. Ning seda just koolikiusamise aspektist. Kuigi koolikiusamine tuleb etendatavasse loosse sisse küllalt diskreetselt ja riivamisi, on sellel siiski oluline roll. Õieti ei keskendutagi üldse vaid ühele konkreetsele kiusamisjuhtumile, näidendi autor võtab hoopis julguse viidata ühele palju valusamale tõdemusele, mida psühholoogidki üha enam rõhutavad. Nimelt sellele, et koolikiusamise juured ulatuvad tihti kiusatava koju ja tema suhetesse oma vanematega.

"Veebruariöös" näemegi, kuidas üks üsna hapras eas laps ei usalda oma vanemaid sel määral, et rääkida neile tõtt selle kohta, kuidas ja miks termos suusamatkal purunes. Tal käib peast läbi mitmeid variante, kuidas isa sellele reageerida võib. Ja ehkki näidend seda otse ei ütle, siis võib arvata, et isa reaktsioon poja õnnetusele võib olla mitmes mõttes äärmuslik – vähemalt näib poisil olevat põhjust seda karta. Selles mõttes ongi vaadeldav lavastus mõneti ehk lapsevanematele olulisemgi kui lastele, sest ega usaldusliku vahekorra puudumine laste ja vanemate vahel pole tänapäevalgi vist midagi teab mis haruldast.

Ent hoolimata tõsistest teemadest on lavastus mänguline ja fantaasiarohke. Justkui probleemide tasakaalustamiseks on taani päritolu rootsi lavastaja Finn Poulsen nakatanud näitlejad erakordse mängulustiga. Ja kuna näitlejad on paratamatult rohkemal või vähemal määral erinevad isiksused, kujundavad nad erilaadseiks ka oma tegelaskujud ehk siis poisi mõtted, mälestused ja unenäod.
Igatahes teevad kõik kolm näitlejat (Andres Dvinjaninov, Ingrid Isotamm ja Kärt Reemann) fantastilised rollid, sest sellist energiat, mängumõnu ja samas orgaanilist loomulikkust näeb laval harva. Ühelt poolt saavutatakse hõlpsalt otsekontakt lastega ning teisalt suudetakse nende tähelepanu endal hoida kuni lõpuni välja. Ja lõppude lõpuks väärib ainult kiidusõnu ka näitlejate väljendusrikkus ning lavaline dünaamika – seda on täiskasvanulgi tõeline nauding jälgida.

Nii nagu Silver Vahtre töödele üldiselt omane, on ka nüüdne lavakujundus lihtne ja napp, ent samas funktsionaalne ning emotsionaalselt mõjus. Vastavalt lapse tajule suurendatud tuba ja selle sisustus on iseenesest ju äraproovitud võte, ent töötab siinsel juhul igati hästi. Paradoksaalselt ei muutu ka lavaruumi valdavalt hallid toonid kuidagi rusuvaks, vaid mõjuvad pigem rahustavalt ja tasakaalustavalt.

Niisama kerge ja atmosfääri loov on ka "Veebruariöö" muusikaline kujundus. Indrek Kalda ja Paul Kristjan Kalda koostöös sündinud muusika on küll diskreetselt tagaplaanile hoidev, ent samas lavastuse tundetooni vägagi toetav.

"Veebruariöö" käsitlusega lõpule jõudes pean nentima, et ei suutnud lavastuse olemust ja atmosfääri siiski päriselt sõnadesse haarata. Sest lõppude lõpuks on tegemist (vähemalt Tartu teatrimaastikul) sedavõrd orgaanilise ja kunstiliselt õnnestunud lavastusega, et soovitan seda vaatama minna nii vanadel kui noortel. Sedavõrd mõttetihe ja orgaanilise vormiga lastelavastus on Eestis jätkuvalt liiga suur haruldus.

Toimetaja: Jaanika Valk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: