Arvustus. Harali pimeduse ja valguse vahel ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Martin Vabat
"Hargumine"
Allikaäärne, 2014

Martin Vabati kolmanda kogu pealkirja võib näha kui varjatud sünteesi sõnadest hargnemine ja arbumine, ning enese laialisõnumist leidub siin küllaga. Pidev püüe kasvada, haruneda ja kõrgusse kanduda on miski, mis läbistab kandva elemendina tervet kogu. Otsingulisus ja püüdlus on vahest üks Vabati tekstide silmatorkavamaid jooni. Otsingu objekt jääb tihti varjatuks, seletamatuks, kuuludes vahetu reaalsuse välisesse kategooriasse, jõudes juba metafüüsilise tunnetustasandini.

Autor on jäänud truuks vabavärsile, jätkates nõnda eelmiste teostega ühtset liini. Lisandunud on üldistusjõudu, täiskasvanulikku pilku ümbritsevale ning tabavaid poeetilisi kujundeid. Eelnevates kogudes vilksamisi esinev sotsiaalkriitiline noot on settinud linnakeskkonna negatiivsetele ilmingutele osutamiseks.

Luulekogu osad jaotuvad eri aegadel kirjutatud tekstideks ning need on määratletud ka ruumis, millest tõusevad esile Tartu ja Kadriorg ning Rapla ja Vigala kihelkond. Osi piiritlevad Martin Vabati enda illustratsioonid, millel võib märgata Tartust tuttavaid arhitektuurilisi vorme, samuti vihjeid religioossele ja mütoloogilisele sümboolikale. Motodeks on valitud tsitaadid Uue Testamendi evangeeliumitest, mis paigutavad luuletused sakraalse maailmataju raamistikku. Tekstid jäävad pigem fragmentaarseteks, moodustamata ühtset, tervet luulekogu läbivat meeleolulist või stilistilist tervikut. Siin-​seal leidub autobiograafilise alatooniga tekste, kohati on karakterite– ja situatsioonipõhist linnaluulet, siis jälle loodusluulet. Paigutine hektilisus tuleneb sellest, et valdavalt kajab kõigist tekstidest tugevalt isiklik, isegi päevaraamatulik alatoon.

Kogus leidub mitmes alapeatükis ka proosaluule žanri alla mahtuvaid tekste, nagu "Hargnemine", "Kõik omad hundid", "Hommik Herne tänaval", "Nudipäise ja helgena", "Jeesuse eas mees", kus rõhk on narratiivil. Neis on autor portreteerinud konkreetseid linnaruumides märgatud tegelasi, kellega ta on olnud kontaktis või kes esindavad mingeid karakteerseid ja tähenduslikke jooni, muutudes lausa sümboliks, nagu luuletuses "Jeesuse eas mees". Ilmselt on selles kirjeldatud meesterahvas tuttav kõigile Tartus Küüni tänaval liiklejaile. Osas "Minoorne jõgi" esitatakse lugusid Emajõe kallastelt, kus peale luulemina on tegelasteks Tartu omapärased indiviidid ning omaette tähenduslikud paigad. Luuletuses "Raatuse lõpus" võrdleb minategelane end lõhkikütmise äärel ahjuga ehk inimesega, kel vaja pääseda välja, õue, sest hing on viimseni / ​täis (lk 13).

Kogu avaluuletus "Umbhing" peegeldab lugejale maa-​linna, vana-​uue vastandust. Luulemina ihkab linnast eemale, temas on peidus eluandev igatsus /​ ja uinuv lootus et kunagi pääseb süda /​ sammudele järele (lk 7 – 8). Sealsamas paistab palve iseenesele: targalt valida, mitte liialt haarata, raputada kõigetajusoola oma elule peale /​ üksnes sõrmeotsaga /​sest muidu on teadmist nii palju /​ et ei talu /​ enam /​ära (lk 8).

Mitmes tekstis on tegelasteks linnalindpriid, kes püüavad ravida haavatud linna, kuid autori sõnade kohaselt ebateadlikena oma õrnusest ja tugevusest, võiksid olla iseendas rohkem kohal.

Alapeatükis "Vaksali vaikus" heidetakse pilk ekslejaile-​otsijaile, kel on kaduma läinud omaenese mina ja kes on purustanud oma elud kildudeks — muutunud pidetuks. Ette on küll näidata uhked tunnistused ja paberid, aga elu ise on sumbunud ja raskus rõhub turja. Luulemina on üks neist kadunud hingedest, kes on veel noored, ent juba paljugi kaotanud, ning on nimetut otsides kaose äärele jõudnud. Sarnast aimub luuletuses "Kass kuumas juuliheinas", milles noored poisid asuvad isakodust teele laia maailma, kus neid tabab sümboolne nälg ja nad unustavad iseenda, janunedes vaikust suures rahu laatsaretis (lk 56). Teatav nostalgiline pilguheit minevikku, möödunu igatsemine ja võrdlemine rahuldamatu ja kõledama olevikuga, on märgatav mitmes tekstis.

Linna kujutab autor loodusliku ümbruse kehva aseainena, kus elavad maaigatsejad. Nagu tõdetakse luuletuses "Seesama lõõtsaga buss", iseloomustab linna pidev sihitu liikumine, selle käras ja kiiruses polegi kuhugi minna. Seevastu delikaatses ja rahulikus looduses on hoiul vanade aegade väärikus ja teadmine – ehk teatav hardus, pühaduski.

Sisemist vastuolu argisele ja sihitule linlikule kiirustamisele nähakse kogus põhilise kannatuse allikana. Mõni tekst kaldub otseselt loodusluule valda, kus inimesed saavad maaga üheks, olles lahutamatud oma kodumaa mullast ja veest. Loodust puudutavates tekstides peegeldub luulemina soov saavutada täius kogu oma pilgu ulatuses, liikuda selle toel juurtest maapinnas üles taevani, kus pesitseb igatsus. Loodus ja inimene on kogus sageli lausa kehaliselt põimunud, maast või veest saab inimene keha: märgates Suurt merd /​ mis voolab poisi randa /​/​ läbi varvaste ja veresoonte /​ juustejuurteni välja (lk 48). Neis tekstides kirjeldatakse inimese lahustumist looduses või väe ammutamist metsast. Ridades Meie vereringe on üks ja hargneb kõikjale kuhu silm ei seleta /​ Meie veenid jätkuvad mullas ja vees (lk 16) toimub juba täielik samastumine loodusega — see on hetk piiritut osadust. Luulemina ihkab istuda vaikuses, ammutada jõudu loodusest, koguda enesesse rahu, et tõdeda: Ja meie parim osa jääbki siia /​ varikujudena /​ maha (lk 18).

Armastus on Vabati luuletustes kokkukasvamine, ülim lähedus ja ühekssaamine. Seekord aga teise inimese, mitte loodusega: Me südamed kasvavad kokku /​ soojalt ja sügavalt /​ aga ainult unes (lk 43). Mõjusad on need ehtinimlikud indiviidiülesed tõdemused, millest on välja puhastatud ebavajalik, nii et alles jääb ainult sõnumiselgus ja tabav kujund: Põrgu on nii lähedal /​ kui taevas paotab ust (lk 64); süttime sellest /​ millest tunneme puudust (lk 17). Kogu võtmemotiiv "hargnemine" tähistab kasvamist ja igatsust kellegagi kokkukasvamise järele: Küllap seepärast hargnesingi, et igatseda /​/​ ja voolata mäsleva mere poole/​/​ nagu minoorne jõgi. (lk 20). Teisal võib see aga tähistada enese või oma keskme kaotamist, laialipudenemist ja lagunemist: Mu hing hargneb nagu otstest lahtine köis. (lk 63).

Jääb mulje, et luule kaudu jõuabki autor koju, tõeliselt iseendasse. Ta loob oma universumi, kus inimene ei ole veel end loodusest vägisi lahti lõiganud ja kus on alles tervikutaju. Oma igatsuses ja emotsioonide sõlmedes harunedes ja kääneldes sõnub autor endale uue maailma, mis on turvalisem ja harmoonilisem. Tõukudes ümbritsevast keskkonnast, jõuab luulemina kuhugi kõrgemale tasandile, sinna, kus kestab vaherahu /​ viimane vaikne vaatus /​ kirgas /​ ja kõigist eemal (lk 27). Luuletaja sõnades on jätked, mis kasvavad välja pinnasest ja siuglevad puid pidi kõrgusse, tabades hetkiti inimlikke selginemisi. Vabati luulekogu valitsevaks aspektiks on vertikaalsus, ulatus ja ulatumine seal kusagil samblapadja ja tühise laotuse vahepealses ruumis.

Peale looduse ja inimese põimumise leidub kogus "Hargumine" rohkelt otseseid viiteid kristlusele nii motode kui kujundite (ristikivi, prohvetirand, Maarja valu) või pealkirjade näol ("Jeesuse eas mees"). Kogu viimases osas võrdleb minategelane end ristil kannatava Jeesusega, taludes ebaõiglast kohtlemist psühhiaatriahaiglas: Nüüd olen tõesti nagu Jeesus, ainult et risti asemel on voodi ja naelte asemel rihmad (lk74). Viidatud on ka krišnaiitlusele, samas segunevad vihjetes ja kujundites erinevad religioossed süsteemid. Seega ei kuma läbi ühtainukest selgelt piiritletavat või määratletavat religioosset tausta, vaid pigem mingi vaimsus või idee uuestisünnist. See võib aset leida nii suuremas kosmilises skaalas, kui ka ühe elu sees: Olen kõikide teiste elud /​ kõikide teiste valud (lk 42). Mõnest tekstist peegeldub budistlik kaasakannatamise, puhtakskannatamise ja kasvamise idee. Kõiksuse kohalolu ainsamas hetkes viitab samuti budistlikule maailmavaatele, kus kõik on ühes kohalolus kõigega üks ning eraldusjoont tõmmata ei saagi: Hetkes on kõik koos /​ kohe sünd kohe surm (lk 44). Autor pakub välja võimalusi tõeliseks kohalejõudmiseks: kõik, kes on elus üht-​teist kogenud, võiksid lõpuks võtta hetke, kus rahus randuda jaolla vaid see hetk kus parasjagu ollakse /​ olla vaid see tegu mida parasjagu tehakse (lk 48).

Viimane osa pealkirjaga "Maarjamaa patsiendid" mõjub tugevalt autobiograafilisena. Autor kirjeldab tõenäoliselt isikliku kogemuse pinnalt täielikku kokkuvarisemist, millele annab tõuke lähedase lahkumine. Ühes lahkunuga murdub lahti ka tükk luuleminast. Järgneb aeg, kus Hing on umbes ning jalad-​käed sõlmes. (lk 69) ning pintsel pole enam minu käes. Mind maalib keegi teine. Kaos. (lk 71). Siin toimub eemaldumine elust ja teistest inimestest, luulemina langeb emotsionaalsesse musta auku. Osa tunnetuslik külg ongi kantud rusutusest, võõrdumistundest, enda ja teiste vahele siginenud kuristikust. Kõikehõlmav tühjusetunne paneb minategelase koguni kahtlema oma identiteedis, võimalik, et olemasolus üldse: Tüdrukud, ainult tüdrukud meenutavad mulle, et olen inimene. (lk 75). Sama toimub jõuliselt mõjuvas fraasis: Olen olematu. (lk 77).

Vabat kirjeldab haigla olustikku, patsiente ja nende iseloomulikumaid jooni tõetruult, ent siiski kujundliku luulekeele kaudu. Selle abil tõuseb lugeja silme ette indiviid, mitte anonüümne, psüühikahäirega patsient. Haiglat nimetab autor kõnekalt ka hingede jaamaks (lk 76). See koht on luulemina vaatenurgast justkui läbisõidupaik, kus talle avaneb võimalus kaasteelisi jälgida ja uurida.

Ränga perioodi lõpetab taipamine: See kes kõrgelt kukub /​ saab püsti selle abil /​ mida ta põlgas (lk 73). Luulemina tajub ühel hetkel, et selles olukorras saab leevendust tuua üksnes aja paratamatu vool. Valu läheb mööda, sest päevad kulgevad mööda. Tekib mingi aimus, et säärasest kannatusest läbi minnes, kaotusevalu kogedes, võib inimene avarduda: Võimalus tunda surma enne surma /​ ja oma kukkumise kõrgust /​/​ seegi võib olla kingitus (lk 80). Arusaam sellest, kui kõrgelt on võimalik kukkuda, avardab luulemina perspektiive.

Vabati "Hargumine" maalib pildi tormi ja tungi rahunemisest. Teoses on märgata teravaid autobiograafilisi kogemusi, mille pinnalt joonistub välja sisekaemuslik tundeskaala, mis peegeldab isiklikke läbielamisi ja tõdemusi. Võib-​olla on see, mida välisest otsiti, mida katkematult igatseti, hoopis lepitus elu ja iseendaga. On elulisi paratamatusi ja selginemise hetki, mil kõik eelnev läbi valgustatakse. Oma olukorra sügavam mõistmine saavutataksegi pimedusest ja tühjusest läbi tulles. Viimastes tekstides on jõutud rahunemiseni, mispuhul luulemina ajatunnetuses ilmneb oleviku tajumine ühesainsas hetkes. Säärane leppimine mõjub kui jõudmine enesesse, minnalaskmine, et pärale jõuda: Ela/​ palun ela /​ ja lase mustal märgil kukkuda pihust /​/​ pihust otse lepituse merre (lk 82).

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: Värske Rõhk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: