Live-elamus. Jõuguräpp, draama ja ballett ({{commentsTotal}})

Hanf Kung
Hanf Kung Autor/allikas: FB

Hanf Kung

Tallinn, Sinilind

12. detsember

Räpikontsert võib olla igav. Olen selliseid näinud, aga nimesid ei nimeta, sest plaadilt kõlavad samad artistid kenasti.

Tartu-Tallinna jõuk Hanf Kung on lives isegi parem kui plaadilt, kuigi nende tänavune debüütalbum (nad ise ütlevad selle kohta küll tagasihoidlikult miksteip, aga Koit Raudsepp on seda nimetanud Eesti aasta parimaks räpialbumiks) "Kuu poest Balti jaamani" on ka õnnestunud - mõnes kohas võinuks selle ehk produktsioonis natuke jõulisemaks keerata.

Mu poegadel (9 ja 14) on need lood peas, ja see ei ole just vähe sõnu. See on ka see koht, kus kodus on roppused lubatud. Räpp on kunst.

Hanf Kung ei ole moe-hiphop. Ei pilve- (kuigi teatud pilved on neil - sõnu uskudes ja humoorikaid videoid vaadates - hinnas), ei veider- (gay) ega ulmeräpp, ei glitch, trap ega hyphy. Ei ole lohisevad käigud raksatustega ega kosmilised undamised soigumisega. Ei grime'i, ühtegi step'i, uut trip-hop'i ega afrot ega rnb-d mõjutamas. Ei ole teadust ega eksperimente. Kõige selle hulgas on alati kõvasti lahedaid näiteid, aga see muusika ei iseloomusta Hanf Kungi.

Hanf Kung on vanakooli tänavabiit, raju rühmaesitus ja gängimentaliteet. On funk ja lajatavad rütmid, nakkav vokaalne pauer ja ideaalne side viie MC, kahe biidimeistri (Sim Kares ja Shromik) ja uue lavaliikme, elus- (vägagi elus, võin kinnitada) trummari Jan Pillavi vahel, ning viiel räpparil (Gringo, Paralleelne, MC Azma, Kozinak ja Seaduskuulekus) omakorda osav ja vahetu kontakt publikuga.

Sinilinnu laval andsid need viis MC-d mõjuva etenduse. See on sõnalis-koreograafiline muusikalavastus ohtrate draamakomponentidega, kus sõnaline osa on laitmatult lihvitud. Räpitakse kordamööda, korraga, vaheldumisi, fraas-haaval, üksteisele otsa vaatamata leitakse õige koht üles. Kui improt ongi, siis kõik läheb sünki, ei jää mingeid lünki. Liikumine on aktiivne, justkui läbimõeldud, ja kuigi klassikalise hiphop-bande maneere järgiv, siis ometi spontaanne ja ehe. Nagu Wu-Tang Clan noortena. Kohati aga ulakas ja kontekstiväline nagu noor Beastie Boys.

Kõrghetked olid "Produktide jaoks" oma sõgeda vahespiigiga "Täna teeme peale", somnambuulne trippiv "Ühe jalaga hauas" ja "Kung Fu", mille keskel Azma tegi asjakohase sketši - nad on ka meelelahutajad, mitte lihtsalt sõnumikuulutajad. Sõnum ilma etenduseta ei mõjuks.

MC on tseremooniameister ja laval leidus nii meisterlikkust kui kombetalitust. Kui teinekord tundub, et mölin on hiphopis kõige tüütum osa ja käsi haarab (kujuteldavate) instrumentaalversioonide järele, siis Hanf Kung näitab, et räpp on kunst. Saalitäiele noortele (vanuselt järgmine publikus oli minust ilmselt 20 aastat noorem) polnudki seda tõestada vaja, käed pekslesid õhus ühes taktis lavajõududega ja kui "bänd" jäi paariks korraks ette teatamata tummaks, jätkus räpp samamoodi saalist.

Okei.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: