"Mina ei viitsi end küll varjul hoida - ma arvan, et äkki komisjon võttis seda ka arvesse, kes on võimelisemad lööki enda peale rohkem võtma," toob Maarja Kangro "Ringvaates" välja, et ta tunneb pigem teatavat perversset naudingut kogu kommentaariumis toimuva möllu peale. "Need huvitavad värvid on seal kõik olemas, mida oodata võis - alates Stalini preemiast kuni selleni, et kulturnikud on uued juunikommunistid."

"Ega inimene ei ole tegelikult väga kursis, kuidas see toetuste saamise süsteem käib," selgitab ta, et suuremates riikides saavad kirjanikud ammu selliseid toetusi, kuigi nimetused on lihtsalt erinevad. "Ma arvan, et vähene teavitustöö on selle segaduse taga, samamoodi inimeste puuduv huvi otsida selle kohta ise infot. Sest kujutad sa ette - inimene teeb tööd, mis talle meeldib ja saab lisaks selle eest veel riigilt raha ka," lisab ta enda kirjanikupalga kohta naljatlevalt.

Maarja Kangro toob välja, et kuigi selle umbes 800-eurose netopalgaga kuus ära ei ela, siis alles jäävad ka kõik muud rahalised boonused. "See palk ongi mõeldud pigem turvatunde tekitamiseks - lõpuks kandideerisin ma aga tegelikult selle mõttega, et ma toetan seda süsteemi väga ja seepärast pean ma ka seal eesrinnas olema." Ta tõdeb aga, et tema emal Leelo Tunglal on veidi teised vaated selles teemas ja tema kirjanikupalka otseselt ei toeta.

Irooniliselt toob Maarja Kangro välja, et tema sulest hakkab muidugi tulema oode ja Eesti Vabariigile pugevat kirjandust. "Tegelikult on aga tulemas kaks romaanimõõtu teost, vähemalt paar jutustust ja kindlasti kirjutan ka luulet edasi, samuti on plaanis ka tõlkida," ütleb Kangro, et tal on koguaeg huvi keelte vastu olnud ning ta ei näe selles mingit erilist saavutust, et ta suudab neljast keelest tõlkida.

"Riik võtabki selle riski, et need kirjanikud võib-olla ei produtseeri selle kolme aastaga midagi," arutleb Maarja Kangro, et tegelikult on nende stipendiumite juures palju olulisem hoopiski see, et sul on tänu sellele rahale palju aega arutleda ning võimalus teha mitmeid mustandeid. "Ma ei ole kolleegide poolt küll mingeid pahaseid kommentaare veel saanud, kuigi tegelikult oli see küll põhiline argument, miks ma veidi kahtlesin, kas tasub kandideerida - äkki jäi minu asemel mõni vääriline kirjanik sellest palgast ilma."