Olen alati Erki Pärnoja muusikat jälginud. Nii kõiki kolme Ewert & The Two Dragonsi albumit (millede puhul ma julgen siiani siiralt väita, et esimene on parim plaat), kahte plaati koos Mainekiga ning väga meeldejääv oli ka projekt Frankfrank. Seepärast olid ka Pärnoja esimese sooloplaadi suhtes suured ootused. See plaat ei peta neid ootusi, kuid on teatud mõttes ka täpselt selline igavalt ilus plaat, mida oodata võis.

Pärnoja ütles intervjuus Päevalehele, et see on heliriba filmile, mida pole olemas. Ja ma olen sellega täiesti nõus ning seepärast ei ürita seda ka kuidagi teistmoodi hinnata. Ta võtab vesternikonteksti, milles segunevad american dream, lõunaameerikalik temperamentsus ja seikluslik põnevus. Aga Pärnoja on sealt filtreerinud ära suurema osa temperamendist ning asendanud selle mingi põhjamaise tunnetusega.

Seal kuuleb jahedaid ja steriilseid svengrünberglikke kosmosesünte ("Javanoid"), mööda külmunud kivist maad galoppimist ("Galopp") ehk see ei ole absoluutselt päikseline muusika nagu üks vesternisoundtrack tegelikult olema peaks. Päike on seal kohati küll olemas, aga see ei ole taevas särav kollane kera. Pärnoja päike on gaasilamp keset tuba või kaminas põlev tuli. Ta on pannud hullu vesternimuusika akadeemilisse konteksti. Mida võib kuulata ka kodus kamina ees viskit juues ja see ei tundu kuidagi kohatu - just see ootamatu disain ongi aspekt, mis muudab selle albumi eriliseks.

Aga see on just ka selle plaadi probleemiks. Et tegelikult ei ole sul huvitav neid kuute lugu järjest kuulata - kui vestern on muidu värviline, siis seda plaati katab disainitud hallus. See ei ole halb, ent ausalt öeldes pole see ka just kõige huvitavam. Kõige paremini murrab seda ideed lühialbumi nimilugu "Himmelbjerget", mida ma olen kuulanud nüüdseks mitukümmend korda, kuid iga kord üllatun, kui ägedalt see lugu areneb, kuidas trummid liiguvad loost endast täiesti erinevalt - täpselt see, mida ma nüüdsest defineerin kui "põhjamaine vestern".

Järgmisel korral ootaks veel enam sellist külge. Mulle meeldib see akadeemiline varjund traditsiooniliselt meeletult värvilisele muusikale, aga need värvid ei tohi kaduda. Neid tuleb lihtsalt veidi hajutada.