Valdur Mikita: oleme nii palju ajast maha jäänud, et oleme tegelikult juba ajast ees ({{commentsTotal}})

Valdur Mikita
Valdur Mikita Autor/allikas: Peeter Laurits

Tänases klassikaraadio saates "Delta" oli vestlus kirjaniku, semiootiku ja mõtleja Valdur Mikitaga. Räägiti elust, keelest ja sellest, milles seisneb eestlus. Saatejuht oli Markus Järvi.

"Mõtlemise eesmärk on mõnes mõttes mõtetest vabanemine, kuigi me selle ideaalini enamasti ei jõua," tõdes mõtleja alustuseks.

"Mida väiksem rahvas, seda enam peab tema mälu olema võimalikult suur. Samas ei pääse me sellest, et mälu hakkab meid ängistama. Ühelt poolt tahame ennast raamatusse sisse lugeda, teiselt poolt tahaks mingist raamatust ennast välja lugeda. Tasakaalu hoidmine on imeline kübaratrikk, mis mõnikord õnnestub, mõnikord mitte.

Üks imeline asi, mis meid iseloomustab: meil on kogu aeg olnud käepärast kaks võimsat alternatiivset haridussüsteemi – üks on raamat, teine on mets. Mõlemat maailma jääb järjest vähemaks.

Mitte ainult Eestis, vaid paljude väikerahvaste puhul tekkis 19. sajandil fenomen, kui hakati rahvast ja kultuuri "looma". Selle käigus oli tähtis, et väikerahvad näeks välja nagu "päris" kultuurid. Oli tähtis üles leida samad asjad ka Eesti kultuuris. Eesti rahvast hakati tegema Euroopa kultuuri sarnaseks. See oli loomulik protsess. Tänapäeva maailmas tuleks asjad keerata pea pealt jalgade peale tagasi ja otsida unikaalset. See on üks lähtekohti, kust minu mõte on inspiratsiooni saanud.

Mulle näib, et eesti keel on väga ebatäpne, hämar. See määramatus on positiivne, selles mõttes, et see sünnib osaliselt metsasest maastikust. Eesti keeles kõik sõnad sulaks nagu üksteise sisse, meil on lihtne moodustada liitsõnu või uusi sõnu. See tähendab, et me suudame keelt kogu aeg juurde luua. See on koht, kus eesti keel sulab kokku maagilise sõnaga. Teine, mis teeb eesti keeles kõnelemise maagiliseks aktiks on see, et keel on niivõrd assotsiatiivne, siin on kerge leida seoseid kaugete asjade vahel. Eesti keeles on midagi maagilist.

Kunagi on see element olnud kõikides keeltes olulisel kohal, see on lihtsalt aja jooksul kadunud. Teisi selliseid keeleruume Euroopas, kus keel elab edasi peaaegu samas maastikus, kus ta on sündinud, peaaegu ei olegi. Arhailine helikosmos on meil olemas. Paljudes keeltes pole enam linnulaulu, vete vulinat, metsa kohinat. See mõjutab nii keelt kui inimest. Ei ole ju võimatu, et eesti keel on suurem kui keel ise, sellest võib saada mingi üldisem mudel keeleteaduses.

Väikerahvastel on teistsugune roll kui suurrahvastel. Suurrahvastele pole kultuur nii oluline, ta jääb ellu ka teistsuguste strateegiatega. Väikerahva ainus võimalus välja paista on oma kultuuri läbi.
Paljudel eesti inimestel on olemas maakodud, mis on funktsionaalselt täiesti kasutud, aga füüsiline tegevus loob tausta, kus sa saad mõtelda ja hinge puhastada. Üks parimaid mõtlemise vorme on riisumine. Rütm, mis riisumisest sünnib, on midagi, mis on meile väga hingelähedane. Oleme kõik pisiriisujad.
Reha on hea sümbol Eesti kultuuri lahtimuukimiseks. Reha otsa astumine, reha kui agraarmaailma sümbol. Ja mis see mõtlemine muu on, kui rehaga kokku riisumine. Heinakaare alt tuleb välja ootamatuid elukaid ja imelisi asju.

Keel ja mõtlemine on kaks erinevat operatsioonisüsteemi. Aju on nagu kahetuumaline protsessor, seda ei ole võimalik taandada ühele süsteemile. Hetk, kui meid tabab inspiratsiooniseisud, need kaks süsteemi sünkroniseeruvad. Kuidas me seda teeme - see tehnika ongi metsas hulkumine, seenel käik, koduaias toimetamine.

See, mis nutikaid inimesi Eesti puhul tõmbab, on, et Eesti on väga mütoloogiline maa, võiks öelda isegi paganlik arhailise kultuuri tähenduses. Kui tuleb külla keegi Saksamaalt, Prantsusmaalt või Ameerikast, siis nad imestavad imelise eesti keele üle, kõigi suurte sammaldunud rändrahnude üle, imestavad metsikuid metsatükke, üksikuid talusid looduse rüpes. Selliseid elamise viise Euroopas praktiliselt polegi.

Inimesel on vaja kõnelda kellegiga, kes ei oleks inimene. Võimalus on kõnelda kassi või koeraga, Eestis on võimaluste hulk suurem. Keegi ei pea hulluks seda, kes peab sisemist dialoogi puuga. Sellele, kellega sa oled juttu ajanud, sa ei lähe tõenäoliselt enam kahju tegema.
Toimub ka hirmutavaid asju. Eesti küla pole nii tühi, kui praegu olnud väga pikka aega. Aga ma usun, et ega Eesti küla tühjaks ei jää. Põlistalukohad omandavad lähitulevikus maagilise olemisvormi staatuse. Maailmas toimub palju erinevaid katsetusi, kuidas inimeste looduse rüppe tagasi viia. Eestis on tegelikult see infrastruktuur olemas, küsimus on, kuidas me oskame seda ära kasutada. Oleme paljude asjadega niipalju ajast maha jäänud, et oleme tegelikult juba ajast ees.

Maastikud on kujundanud meie ajalugu, keelt, kultuuri. Me olemegi maalapsed. Rehielamu ongi mõnes mõttes meie pühamu. Eestlane on koduigatsuse maailmameister – isegi kui tal kodu ei ole, on igatsus ikkagi. Iga eestlane ehitab intuitiivselt palverännakutee oma kodu ümber. Eestlane on äärmiselt paigatundlik, seda sensitiivsust õigete paikade suhtes tuleks alal hoida. Kui seda suudame teha, siis mina olen Eesti rahva suhtes mõõdukas optimist.

Eestlane on hinge poolest igavene rändur. Osaliselt see tuleb aastaaegadest. Millegipärast igatseme kogu aeg seda järgmist aastaaega. Eesti on üks väheseid paiku, kus on olemas täielik pimedus. On suur asi, et tähed ei ole meie kohal kustunud. Me oleme loodud rändama ja igatsema. Kodu on käeulatuses, me jõuame sinna kolme kuu pärast, see kogu aeg libiseb eest, aga see ongi osa imelisest kodutunnetusest.

Inimene on loodud otsima. See, mida me leiame, ei olegi tähtis. Kõige suuremad otsijad ei tea isegi seda, mida nad otsivad. Leiad midagi, ja äkki saad aru, et see ongi see, mida oled kogu aeg otsinud.

Koduigatsuses tuleb välja eesti keele ja mõtlemise määramatuse võimsus. Kui me igatseme ja otsime, siis sellele hetkel me olemegi inimesed."

Toimetaja: Mari Kartau

Allikas: Delta



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: