Suri Linda Rummo
Täna lahkus meie hulgast 94-aastasena armastatud Eesti näitleja Linda Rummo.
1921. aastal Pärnumaal Vana-Vändra vallas talupidajate peres sündinud Linda Rummo töötas pärast Vändra gümnaasiumi lõpetamist võimlemisõpetajana ja aastail 1946-49 Eesti Raadio diktorina, õppides samaaegselt Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastail 1950-1965 töötas Rummo näitlejana Draamateatris ja 1965-75 Noorsooteatris ning siirdus 1976. aastal Endlasse, kus töötas näitleja ja näitejuhina 1982. aastani.
32 teatris töötatud aasta jooksul mängis Linda Rummo ligikaudu 70 rolli, millest Voldemar Panso lavastajakäe all sündisid unustamatud Eliza Doolittle "Minu veetlevas leedis“, Eeva Marland "Tabamata imes“, Ophelia "Hamletis“ ja Stella Campbell lavastuses "Armas luiskaja“, mida Linda Rummo ise on nimetanud oma kõige südamelähedasemaks rolliks.
"See üks terve plejaad ja tema oli üks viimaseid esinejaid plejaadist," meenutas "Aktuaalses kaameras" Rummo karjääri lavastaja Ingo Normet. Tema sõnul võis Rummot pidada Panso esinäitlejaks.
Panso on Rummo kohta öelnud: "Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema nii, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse, kunstliku valguse või suhkurdatud vee abil. On õisi, mis puhkevad troopikapäikese kuumuses ja troopikaõhu niiskuses. Rummo talent lõi õitsele ilma hellitava lisatoimeta, ilma triiphoone klaaskatuseta ja ka ilma troopikakuumuseta. Teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus.“
Lavastaja Adolf Šapiro hindas kõrgelt Rummo mitmekesisust, kuid samas talle ainuomast laval olemise stiili.
"Linda Rummo mängule kaasneb alati rõõm. Mitte üksnes selle pärast, et näitleja oskab laval teha praktiliselt kõike. Just Linda Rummo kangelased, nende isiksus, tekitavad erilist pidulikku elevust. Isegi mitte nemad ise, vaid see isiklik mõte, mida näitleja on kätkenud oma kujudesse. Lühidalt – näitleja ise,“ ütles Šapiro, kellega koostöös sündisid Ranevskaja roll Tšehhovi "Kirsiaias“ ja Martha Albee näidendis "Kes kardab Virginia Woolfi?“.
Ingo Normeti sõnul oli Rummo töö alati läbimõeldud. "Ta töötas palju tekstiga, ei kasutanud ekstreemseid värve, oli mõtlik, samas sarmikas ja naiselik. Temast võib palju rääkida, aga see vajab aega. See on kurb uudis," sõnas lavastaja.
Pärast teatrist lahkumist veetis Linda Rummo oma pensionipõlve Pärnus ja perekonna maakodus Pedassaarel. 2002. aastal pälvis Rummo Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Toimetaja: Kaspar Viilup, Greete Palmiste