Arvustus. Idamaine lugu inimlikust hoolivusest ({{commentsTotal}})

"Padjatäis päikest Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Uuslavastus
Lennart Peep "Padjatäis päikest"
Kunstnik: Birgit Landberg
Dramaturg: Anu Sildnik
Osades: Jaanika Tammaru, Laura Niils, Silver Kaljula, Margit Tamm
Esietendus 13. detsembril Tartu Uue Teatri proovisaalis.

Mitmes mõttes noor teater Must Kast otsustas nähtavasti, et ei hakka arvukate lume- ja jõuluteemaliste lavalugude hulgas tunglema, vaid läheneb talvisele lasteetendusele hoopis kontravõttega. Lennart Peebu lavastus "Padjatäis päikest" põhineb India muinasjuttudel, mis moodustavad ühe tuumloo ümber eksootiliselt värvika ja õpetliku jutustuse sellest, kuidas oleks kõige õiglasem, toredam ja mõistlikum üksteisega kõrvuti ja koos elada, nii kitsamas kui laiemas mastaabis. Loo lükkab käima hakkaja loomuga Liina (Jaanika Tammaru), kes on võtnud nõuks rännata läbi India maailma kõrgeima mäe tippu, et tuua sealt alla päike oma ema soojendama.

Lavastus on leidnud paiga Tartu Uue Teatri proovisaalis, mis juba oma väiksuselt on justkui harilik lastetuba. Vastavalt vajadusele mõjuvad koduselt või idamaiselt värvilised sallid, padjad ja vaibad. Indiale viitavad ka mitmed meeleolukad elemendid, näiteks kirevate tuledega ehitud palmioksad. Iseenesest polegi õige atmosfääri loomiseks rohkem vaja, ent peab märkima, et sallide paigutus jättis mõnevõrra sattumusliku mulje. Kodumiljööga kooskõlas olid ka prožektorite asemel lavategevust valgustavad tavalised põrandalambid ja värvilised tulukesed ehk valguse juhtimise eest hoolitsesid näitlejad suuremas osas ise. Kuigi selline lahendus oli õdus ja kohati ka käepärane, jättis see märkimisväärse osa sündmustest ebamäärasesse hämarusse, mispärast polnud eeldatav tähelepanufookus alati kõige selgem.

Koduse meeleolu loojate ja ka justkui maagiliste võlukübaratena toimisid kapp ja voodi, mille sees ja all peitusid koletiste asemel hoopis Liina head sõbrad, kes temaga õilsa eesmärgi nimel selleks teekonnaks kampa lõid. Sõbrannast ettevaatlikum ja pelglikum Anna (Laura Niils) ning tegudes reeglitest lähtuda eelistav taibu Priit (Silver Kaljula) leiavad sõpradest toetust, et ette võtta asju, milleks neil üksinda julgust või pealehakkamist poleks jätkunud.

Kolmikust kõige loomulikumalt näis end lapse rollis tundvat Kaljula. Võimalik, et just tema tegelase vahvalt isikupärane tunnusfraas "Väike tähelepanek" koos priimusliku käetõstmisega oli rolli õnnestumise üheks võtmeelemendiks - teistel kellelgi nii konkreetset ega läbivat märki polnud, ehkki kõik tegelased olid loodud isepalgelisteks. Mõnel puhul taandus Tammaru ja Niilsi mäng siiski maneerlikule lapselikkusele, samas Kaljula, kes kuigi palju otseselt lapselikku ei teinudki, mõjus sellest hoolimata autentselt.

Idamaisele loole kohaselt kuulus tegelaskonda ka hulk loomi, keda kujutasid kõik kolm näitlejat vaimuka kehalise väljenduslikkusega. Osatäitjaid oli kogu etenduse vältel aga tegelikult neli: lõpuks astub tuppa ka ema (Margit Tamm), hommikumantel seljas, kes tuleks justkui hämara öölambi valgel magava lapse tekki kohendama. Kuni selle hetkeni oli ema tegelane loodud vaataja vaimusilmas kui tüüpkuju, see, kes laulusalmi järgigi kõikidest kõige armsam. Seetõttu oli ema ilmumine võrdlemisi ootamatu ning pani mõtlema, et sageli on just teatris ju kujutlus reaalsest representatsioonist võimsamgi vahend.

Seevastu jätsid iga vaataja ainuomasele fantaasiale just parasjagu ruumi loo erinevad tegevuspaigad, kuhu viisid lapsi sõiduvahendid alates lendavatest elevantsidest Väikse ja Suure Vankrini. Füüsilises mänguruumis leidis kasutust ka vertikaalne telg – Džomolungma on ju ikkagi Maa kõrgeim mägi – kuid sihtpunktini jõudmine oleks olnud efektsem, kui see ruumi osa poleks olnud juba varasemates stseenides ära näidatud.

Ajuti hakkab kolmveerandtundi mahtuv lavalugu veidi laiali valguma: mõni ekskurss loomade või jumalate maailma venib liiga pikaks ja kaldub seetõttu pealiinist liialt kõrvale, sellest aga kannatabki lavastuse kui terviku rütm. Loo sõnum inimlikust hoolivusest on aga selgemast selgem. Südamlikus seiklusloos viib sihile koostöö (või -mäng), tee peal õpitakse nii mõndagi ning hakatakse lõpuks oma eesmärgilegi teise nurga alt vaatama. Lavastus on kahtlemata tehtud innuga ning selle teatud nõrkustele vaatamata saavad sooja nii vaataja hing kui keha. Samuti tasub rõõmustada selle üle, et Musta Kasti näol on Tartus olemas väiketeater, kes eri vanuses noortele vaatajatele järjepidevalt mängib.

Loe etenduse kohta lisainfot SIIT.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: