Priit Strandberg: inimesed võiksid olla idealistlikumad ({{commentsTotal}})

Priit Strandberg
Priit Strandberg Autor/allikas: Harri Rospu

Intervjuu Teater. Muusika. Kino detsembrinumbrist.

Priit Strandberg (1989) on neljandat hooaega Vanemuise draamanäitleja. 2008. aastal lõpetas ta Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi ning 2012. aastal EMTA lavakunstikooli XXV lennu (kursuse juhendaja Elmo Nüganen). Paari hooajaga on Priit teatrilaval jõudnud mängida peaaegu kakskümmend osa, teiste noorte näitlejate hulgast tõstab teda aga esile suur kiindumus muusikasse.

Midagi juurtest ja lapsepõlvemaast?

Sündisin Pelgulinna sünnitusmajas ja mu juured ongi Tallinnas, kus olen elanud suurema osa elust enne Vanemuisesse tööle tulekut. Muidugi on mu juured ka näiteks Pärnus ja Pärnu-Jaagupis, Salukülas, ja mujal, aga pole vist mõtet asja romantilisemaks teha — olen puhas linnalaps, tallinlane.

Kuidas sattusid teatri juurde?

Olen käinud päris mitmes koolis; kõigepealt Lasnamäel, seejärel Kohilas, Meriväljal ja Viimsis. Gümnaasiumi läksin Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi. Mis seal salata, sattusin sinna väga juhuslikult. Tegelikult olin siis rohkem spordipoiss, uskusin, et minust saab jalgpallur. Lugu oli selline, et mind valiti ühele noorte talentide otsimise valikturniirile Hispaanias. Tegelikult on sellised turniirid ilmselt regulaarsed ja enamik tuleb sealt sama targana koju tagasi, aga noorena ikka mõtled, et ju Real Madridi ja Barcelona skaudid on kohal ja on võimalus ennast tõestada. Jäin vahetult enne sõitu haigeks — angiin ja 40 kraadi palavikku. Täpselt samal päeval, kui buss Hispaaniasse sõitis — oli kevad ja põhikooli lõpuklass —, mõtlesin, et vaatan, millistesse koolidesse millised katsed on. Avastasin, et Vanalinna Hariduskolleegiumis on viimane avalduse saatmise päev…

Sellesse kooli minek oli minu jaoks väga suur muutus. Olin Tallinna laps, aga alati käinud mõnes äärelinna koolis. Uues koolis kohtusin hoopis teistsuguste inimestega, paljud olid pärit väga kultuursest keskkonnast — mitte, et minu vanemad ei oleks kultuursed inimesed, aga see maailm oli ikka väga teistmoodi. Selline noor intelligents või nii… Valitses hoopis teistsugune vaimsus, mis oli väga nakatav. Poole aastaga olin ka ise juba velvetpükste ja kampsuniga.

Oli sul pärast gümnaasiumi lõpetamist ka mingeid muid plaane või oli kõik selgemast selgem? Jalgpalli jätsid päris maha?

Jalkat üritan siiamaani mängida ja olen isegi registreeritud jalgpallur Põhja regiooni IV liiga klubi FC Reaali mängijana, aga nüüd on sellest saanud selline tore armastus. Töö kõrvalt ju väga palju ei jõua. Aga lavakas oli, jah, kindel plaan, alternatiivi välja ei mõelnudki. Minu lennust läksid lavakasse edasi Piret Krumm, Kristiina-Hortensia Port, Kaspar Velberg ja Pääru Oja.
Olin VHKd lõpetades väga rõõmus, et just Elmo Nüganen koos Anu Lambiga uut kursust vastu võtavad. See tundus parim võimalik variant. Mis neisse kahte kooli võrdlevalt puutub, siis eks nad täiendavad teineteist. VHK ei valmista ju ette näitlejaid, see pole prioriteet. See kool tegeleb ka kõige muuga — eelkõige just maailma mõtestamisega ja seda ka teatri kaudu. See on väga tundlik ja tark õpetus.
Elmo Nüganen on minu meelest geniaalne analüüsija. See, kuidas ta seda teeb, on väga huvitav ja mulle vist kooli ajast kõige rohkem elamusi pakkunud asi. Mäletan, kuidas me Tšehhovi „Kolme õde” analüüsisime — kolm lehekülge nelja tunniga. Ja kuidas materjal selle käigus hakkas järjest rohkem elama ja avas ennast hoopis sügavamalt, kui esialgu näha oskasime. See õpetas palju.

Tundud olevat selline "õnnelikku" tüüpi inimene, oli sul õpingute ajal ka mingeid tagasilööke, kahtlusi?

Minu senine kõige suurem kriis oli lavakooli esimesel aastal. Väga kiire aeg oli. Olin kursusel kõige noorem ja vist ei osanud kooliga kohaneda. Mingil hetkel ei suutnud enam justkui mängida, lihtsalt mootor ei hakanud tööle, tekkis metsik ebakindlus. Õnneks esimese kursuse järgsel suvel jõudsid asjad kuidagi settida ja pärast seda läksid koolis asjad ülesmäge.

See oli väga õpetlik aeg, ma sain aru, kui tähtis on osata puhata. Mina õpin kõige rohkem just puhates. Settimise aeg on minu jaoks väga tähtis. Aasta tagasi juhtus suvel nii, et mul ei olnud suve. Ühel hetkel tundsin, kuidas mõte kiilub kinni — teed ja teed, aga nöör on nii pingul, et ei arene enam, muutud masinlikuks, teed oma tehnilisi asju ilma loomingulise põlemiseta, ei mõtesta enam oma tegevust. Mulle on see paigalseismise aeg.

Milliseid kunstielamusi oma elus esile tõstaksid?

Kõlab ehk näitleja suust kummaliselt, aga minu jaoks on muusika ilmselt kõige ülem kunst. Muusikas on olemas kõige lihtsam aus seletamatus. Kindlasti vaidlevad elukutselised muusikud mulle nüüd vastu, aga ometi on ju nii, et mingi akordide järgnevus võib sind liigutada nii, et külmavärinad on ihul. Teater, arvan ma, pürgib samasse kohta — ka teatris otsime sedasama puudutust. Sõnum ja kõik muu tuleb eelkõige ikka selle kaudu. Näitleja paraku vaatab ju lavastust professionaali pilguga, helilooja kuulab teise helilooja teost ilmselt ka teistmoodi kui tavapublik — ta kuulab seda, kuidas teos on üles ehitatud, milliseid kompositsioonivõtteid, helisid või instrumente on kasutatud, et tekitada teatud atmosfääri ja värve, millised on taotlused jne. Seetõttu tunnen küll, et üha raskem on teatrisaalis istudes seda puudutust leida.

Mäletan, et mind puudutas väga Tallinna Linnateatri lavastus "Isad ja pojad". Käisin siis 11. klassis ja kindlasti ei saanud toimuvast tegelikult suurt midagi aru, aga see puudutas. Mul on meeles mingid hetked — näiteks, kuidas keegi riivas käega tooli. Minu jaoks on kunsti üks mõõdupuu esteetika, kunst peab olema esteetiline. Samas saab selle taha peituda — lavastus võib olla sisutühi, aga väga stiilne ja esteetiline. Ise tahaks võimaluse korral ikka rohkem pakkuda.

Missugune teater sulle ei meeldi?

Mind vahel justkui segab poliitilisus teatris. See pole mulle eriti huvitav, arvan, et kunstnikel on teised vahendid. Näitleja vahend on teater ja muidugi on poliitiline teater üks võimalus oma arvamust avaldada. Teater peaks ja võiks ju kõnetada tänapäeva inimest, aga päevakohasus ei pea minu arvates tähendama seda, et kui maailmas on pagulaskriis, siis peaks teater kindlasti tegelema pagulaskriisiga. Mulle näib, et sellisel juhul kaotab kunst ja võidab kriis.

Vahel sõidetakse teatris lavastuse algmaterjalist oma kontseptsiooniga üle ja välja tuleb… nagu tuleb. Selle taha peidetakse tihti oma küündimatus. Aga inimene ongi küündimatu. Mulle tundub, et alati võiks jääda materjalile heas mõttes alla — püüda olla sama hea, kui on tekst ise. Selle eelduseks on muidugi hea tekst, selle otsimisele võikski rohkem rõhku panna. No ei ole ju tegelikult väga huvitav, kui Tšehhovi "Kajaka" tegevus toimub ööklubis! Siis mõtlen, et miks ikkagi Tšehhov vaeseke…

On teada, et sa oled väga musikaalne — laulad, mängid mitut pilli, komponeerid. Kus sa seda õppinud oled?

Ma olen algklassides õppinud kaks aastat plokkflööti ja rohkem tegelikult muusikat õppinud ei olegi. Muusika on mulle alati meeldinud, aga päriselt tuli ta mu ellu vist üsna hilja, 8.—9. klassis hakkasin natuke kitarri näppima. Ma ei mäleta, miks ja kuidas see huvi tekkis, aga kuidagi iseenesest ta kasvas ja ühel hetkel ma harjutasin iga päev pilli kaks—kolm tundi. Noh, seda ei saa muidugi võrrelda professionaalse muusiku harjutamistega, aga mulle meeldis ja kohe nii palju, et kui ma kuhugi kasvõi nädalaks läksin, siis polnud mõeldav, et teeksin seda ilma kitarrita. Kusjuures mul ei olnud klassis mingit kitarrimängubuumi ega bänditegemise soovi. Lihtsalt huvitas. Mu vend jällegi õppis viis aastat klaverit, tema kõrvalt õppisin mängima "Rong see sõitis…" ja selle, kus asub noot do. Sellest sai siis asja edasi aretada — kuuled, kus on kolmkõla ja… Muusika on ju nii loogiline. Kohe, kui kitarri mängima hakkasin, hakkasin ka mingeid laule kirjutama. Kui midagi aga kirjutad, siis otsid uusi helisid. Klaver on hoopis teistsugune pill, seal kõlavad helid teistmoodi kui kitarril… Klaverimängus üritan end siiamaani arendada, omandada mingit tehnikat, et oleks parem mängida. Ei tahagi hästi öelda, et ma mängin seda pilli, pigem suudan hea õnne korral heatahtliku kuulaja ära petta. Enamasti mängin küll ainult iseenda lugusid.

Sul lähevad silmad särama, kui muusikast räägid. Kas kunagi pole olnud mõtet, et võiksid selles vallas midagi päriselt õppida?

Pärast lavakooli olen vahel salaja mõelnud, et võiks ju õppida kompositsiooni. Olen kirjutanud koorimuusikat ja avalikkuse ette on jõudnud ka muusika, mille ma kirjutasin Vanemuise lavastusele "Meie oma tõde, meie oma õigus". Selle kirjutasin keelpillidele, hiiu kandlele ja löökpillidele ning see oli väga põnev protsess.

Oled laulnud segakooris HUIK!, oled laulnud palju teatrilaval ja kirjutad ka koorilaule?

Enamik mu laule on pooleli… Segakoor HUIK! on esitanud kahte minu laulu. Mul on sahtlis päris palju koorilaule, mis on viimistlemata. Kirjutamine võtab väga palju aega, kuna ma ei ole seda õppinud. Kui heliloojad suudavad kirjutada kolmeminutise koorilaulu ühe päevaga, siis minul võib minna poolteist kuud, kuni leian helides oma idee üles. Kui on mingi lõppeesmärk, näiteks ees ootav kontsert, siis jaksan end teiste tegemiste kõrvalt kokku võtta ja midagi valmis teha.

Mis HUIK!-i puutub, siis see kasvas välja sõpruskonnast. Teatrikooli kõrvalt käisin kogu aeg laulmas, teatri kõrvalt ma paraku enam eriti osalema ei jõua. Olen teinud kolm solisti-koori kontserti koos HUIK!-iga ja loodan selliseid asju veel teha.

Teatris olen ka algusest peale saanud päris palju laulda. Tänu muusikalidele on suurenenud vokaalne eneseusaldus.

See on sul Vanemuises neljas hooaeg. Kuidas läinud on?

Elmo Nüganen ütles meile kooli lõpetamisel, et teater on maratonijooks — ei ole mõtet kohe alguses spurtida või oodata, et esimesel aastal juhtub kõik see, millest oled unistanud. Arvan, et see on õige lähenemine. Tööd on mul olnud ülipalju, see on olnud näitleja seisukohalt väga arendav aeg. Ma ei ütle, et oleksin seni saanud mängida oma unistuste lavastuses, aga tunnen, et kõik liigub õiges suunas. Toredad tööd on olnud Jussi osa lavastuses "Meie oma tõde, meie oma õigus", Luke mõisapargis sõpradega koos kirjutatud ja tehtud "Segajad" ja Josef K. roll lavastuses "Protsess". Nüüd on tulemas Stoppardi "Arkaadia", kus mängin Septimus Hodge’i. Arvan, et see töö tuleb õigel ajal — saan end proovile panna.

On sul peale muusika veel hobisid?

Üks hobi on kindlasti jalgpall, millega kahjuks on väga vähe aega tegelda. Vähe on aega tegelda ka teise hobi, kalal käimisega. Tartus on Emajõgi, aga paraku pole mul paati… Mulle selline kalastamispuhkus sobib, see on justkui mõtestatud mitte millegi tegemine. Matkata ja reisida on tore ja jooksmas käin ka vahel. Olen seda meelt, et terves kehas on terve vaim — kui enam ei jaksa mõtelda ja tekib stress, siis tuleb kasvõi 20 minutit õues sörkida ja enesetunne saab palju parem.

Millest sa unistad, vaadates tulevikku?

Unistan sellest, millest iga noor inimene teatrisse tulles unistab: et saaks teha teatrit koos sõprade ja selliste inimestega, kellega mu nägemus teatrist ühtib. Repertuaariteatris on juhusel paraku iga näitleja saatuses nii suur osa­tähtsus!

Tänapäeval on sõnal "idealism" kuidagi negatiivne varjund. Minu puhul on vastupidi: inimesed võiksid olla idealistlikumad, ise tahaksin ka sageli olla palju idealistlikum. Vahel on kurb kõrvalt vaadata, kui noorte inimeste idealismi kuidagi hoolimatult kärbitakse, tiivad enneaegu maha lõigatakse. Mulle tundub, et on asju, milleni igaüks peab ise jõudma.

Keeruline seis on muidugi ka teatrikunsti ja äri vahekorraga. Teater peaks ju ideaalis olema kunstiasutus, aga sageli ta pole seda. See tekitab konflikte, arusaamatusi, kui äriasutus müüb ennast kunstiasutusena. Vastuoluline.

Unistused väljaspool teatrit?

Saan õige pea isaks ja sellest unistan ma hetkel päris kõvasti. Unistan toredast perekonnast ja maamajast järve kaldal ja heast saunakesest sealsamas. Tahaksin vähem lugeda uudiseid… vähemalt praegu.

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: