Urmas Orgusaar lustib maalimist ({{commentsTotal}})

Urmas Orgusaar
Urmas Orgusaar Autor/allikas: johvikunstikool.ee

Vabaduse galeriis on avatud kuni 5. jaanuarini Urmas Orgusaare näitus "Ma lustin maalimist". Urmas Orgusaare puhul võib rääkida professionaalsusest eelkõige kahes mõttes: ta sai kunstiakadeemias või tollal, 1960ndatel siis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis nahakunstniku ettevalmistuse, nüüd juba enam kui nelikümmend aastat on ta tegutsenud kunstiõpetajana.

Ehk omandanud kunstiõpetaja professiooni töö ja täiendõppe käigus. Ta on suutnud Tallinna kunstikoolis ehk Kevade tänava kunstikoolis, nagu seda kooli rahvasuus tuntakse, lastele, noortele inimestele kunsti niiviisi õpetada, et paljud tema õpilastest ei ole kunsti mitte ainult kunstiakadeemiasse edasi õppima läinud, vaid neist on saanud tunnustatud kunstnikud.

Viimase kahe aastakümne jooksul on kunstitähendus ja -olemus ka meil lausa radikaalselt muutunud ning kuigi Urmas Orgusaar ei ole kunagi olnud kunstirevolutsinäär ega -novaator, on ta suutnud oma õpilastele anda midagi sellist, mis on neil aidanud muutuvas ajas oma kohta leida.

Urmas Orgusaar on eluaeg maalinud ja joonistanud. Ta on seda mõnuga teinud, enamgi veel: ta on seda lausa lustinud. Tema meelistehnikad on olnud söejoonistus ja pastell, viimasel ajal ka guaašimaal. Guašitehnika puhul tavatseb ta kasutada nii-öelda lihtsustatud varianti ehk siis suhteiselt väikest arvu valmisvärve. Orgusaar ei ole puhaste põhivärvidega dekoratiivsete pindade looja, pigem vastupidi. Tema maalid on looduslähedased, neis on lopsakust, aga ka Põhja-Eesti maastikule, iseäranis tema suvekodu Prangli saarele omast karget nüansseeritust.

Urmas Orgusaart ei ole huvitanud aktuaalsed teemad, ta ei ole oma töödes mõtisklenud ka maalikunsti tähenduste ja võimaluste üle. Tema väikeseformaadilistes maastikes ja natüürmortides, sekka ka linnapildid ning mõni portree, on 1930ndate Pariisi koolkonnale omast vaatlemisnaudingut, flanööri vabadustunnet, värvirõõmu. Ta on palju rännanud mees, mitmed viimaste aastate reisid on tehtud koos kunstikooli kolleegidega. Oma maaliainestikus on ta jäänud üllatavalt truuks oma kodule – seda eelkõige Prangli, aga ka Tallinna Kassisaba linnaosa mõttes. Tema loomingus korduvad aastast aastasse samad motiivid. Need ei ole üksluised, rutiinsed kordused, sest Urmas Orgusaarel on olnud silma tillukeste detailide, talle nii tähtsate fragmentide leidmiseks ning nende mõnuga äramaalimiseks.

Kassisaba põliselanik Urmas Orgusaar teab, kuidas lõhnab südasuvine teerada nõmmemännikute vahel Prangli Laurentsiuse kirikuni või laine rändrahnude vahel. Seepärast ei tundu maalikastiga ja kunstnikubaretiga Orgusaar Tallinna tänavatel edvistava reliktina, vaid nautiva, lausa lustiva flanöörina, kes ei suuda väikeste asjade taasavastamisrõõmu ainult endale jätta, vaid tahab seda sõpradega jagada.

Toimetaja: Mari Kartau

Allikas: Vabaduse galerii



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: