Arvustus. Mõõdetud ja peen draama ohtra napsi ja meeldivalt kuiva huumoriga
Uus film kinos
"Mere ääres" ("By The Sea")
Lavastaja Angelina Jolie Pitt
Osades Angelina Jolie Pitt, Brad Pitt, Melanie Laurent, Niels Arestrup
8/10
Liftis pressiseansile ma midagi torisesin ja kultuursed naised soovitasid mul vabaneda eelarvamustest. Neid tekitati aga enne filmi kõvasti, ning läksin vaatama ainult sellepärast, et Brad Pitt on alati olnud üks mu lemmiknäitlejaid. Ette rutates olgu öeldud, et "By The Sea" Roland on Pitti parim roll pärast "Moneyballi" või isegi "Inglorious Basterdsit" ja vääriline kuuluma ritta, kus säravad "Fight Club", "Twelve Monkeys" ja "Se7en".
Erootiline draama, teatab Forum Cinemas koduleht. Võeh. Läila, et mitte öelda: jälk. Žanr, kus ülemäärast tähendust omistatakse selja tagant vilksavale rinnakumerusele, on lihtsalt debiilne ning alahindab vaatajat.
Romantiline draama, teatab IMDB. Mõttetu, tüütu žanr. (Igas žanris on omad õnnestumised, aga need ületavadki žanri piire.)
IMDB madal skoor "By The Sea" puhul nagu üldse filmidel, millel puudub ühene moraal ja mudelsüžee, ei tähenda muidugi midagi, transformerid koguvad ju skooriks 8,6 jne. Massid tahavad selgeid, skemaatilisi, ühese moraaliga filme kangelastest.
Jolie ei ole end tõestanud ka režissöörina: romantiline sõjadraama "In the Land of Blood and Honey" ei veennud ja "Unbroken" keris küll hästi, aga oli liiga melodraamatiline, nagu sageli ka Jolie enda filmirollid, kui ta just ei ole mänginud mõnd bitchilikku koomiksikangelannat.
Mul oli õnn vabaneda mõningatest eelarvamustest.
"Mere ääres" on vaieldamatult draama, aga õnneks mitte romantiline (film ei ole grammigi sentimentaalne, imal, populistlik) ega erootiline (Angelina Jolie paljastab end õnneks mõõdukalt, Melanie Laurent esteetiliselt - tõsi küll, kui ta jälle kord valgetes püksikutes tuleb, sosistasin omaette: mul on kopp ees). Igal juhul ei ole "erootiline" filmi mõte.
Keskikka ja ühtlasi suhtekriisi jõudnud New Yorki abielupaar, tühjaksjooksnud kirjanik ja tema ekstantsijast kaasa, läheb Lõuna-Prantsusmaa rannikulinna patareisid laadima, restarti tegema, inspiratsiooni koguma, puhkama, mida iganes. Ja kas siis hakkab juhtuma? Mitte eriti. Aga see võlubki. Tegelikult juhtub meeletult, aga peamiselt mikrotasanditel, psühholoogiliselt ja pilkude või virvenduste kaudu. Dialoog kannab topeltmõtet: ei mõelda seda, mida öeldakse, pealiskaudsed fraasid on pingestatud, vaatajale esitatakse ka esmapilgul triviaalseid stseene, mis osutuvad üpriski kõnekateks filmi kui terviku kontekstis.
"By The Sea" on stiilipuhas Euroopa art-house kino, filmi kontseptsiooni järgi mõeldud mõneti ka kummardusena 1960ndate ja -70ndate Euroopa kunstdraamadele (küllap siis eelkõige prantsuse autoritele nagu Alain Resnais).
Film õõtsub mõõdetud tempos, aga haarava rütmiga, mis vaatajat hetkekski lahti ei lase. Filmis, nagu heas filmis ikka, on mitu kihti. Kerge pealispinna moodustavad lummavad Vahemere-vaated (filmiti Maltal), pealtnäha rahulik kulgemine, mida peamiselt täidab Brad Pitti Rolandi napsitamine, muhe või tülpinud baari vahet jõlkumine ja kerge jalutamine ning tema naise Vanessa ehk Jolie vaikne ahastamine, hotellitoas tablettide kugistamine ja randapidi ringijõlkumine, enesetapumõtted peas.
Esialgu me ei tea, mis neil viga on, tegevuse kohal lasub aga mingi pahaendeline vaim.
Film on seetõttu põnevam keskmisest põnevikust, kus iga nurga taga miskit plahvatab. Plahvatusi asendavad siin stseenid, kus Roland ja Vanessa piiluvad kõrvalhotellituppa musterpaari (Melanie Laurent ja Melvil Poupaud) ellu või kus Vanessa on toast kadunud (iga kord on tunne, et nüüd ta ongi läinud).
Kõrvaltuppa piilumine oleks ehk isegi taoliste suhtelugude klišee, ent need stseenid ei mõju labaselt, sest tüütu tiirase vuajerismi asemel kohtame antropoloogilist huvi, paraja annuse õelust (Vanessa puhul) ja lõbustatud itsitamist (Rolandi puhul).
Tähenduse omandavad tillukesed seigad, mis iseloomustavad tegelasi: Roland keerab Vanessa klaasidele asetatud päikseprillid öökapil alati õigetpidi ehk klaasid ülespoole. Teen ise alati sama ning meeldiv on leida filmis äratundmishetki detailides, mille peale 98 protsenti maailma filmirežissööridest ei tule või kärbivad need välja, sest "ei vii edasi", "ei kanna".
"Mere ääres" kannab kõik, ka korduvad dialoogid, kus Vanessa küsib: "Drink?" ja Roland vastab: "Sure." Need näitavad inimlike rollide säilimist kriisiolukorras, kus Vanessa täidab vaatamata oma masendusele perenaiserolli ning Roland valib taaskord lihtsama tee olemiseks. Minu kui mehe seisukohalt on Vanessa siiski päris keeruline frukt talumiseks, naise pilgu läbi ei ole ilmselt päevast päeva ringi tuiav ja tühjalt napsitav mees samuti meeldiv juhtum.
Vaatamata ohtratele kordustele ja pikapeale aimatavaks muutuvale rütmile, kus naine lamab voodis või piilub kõrvaltuppa või käib toidupoes ja mees järgib marsruuti hotellituba-baar-hotellituba, ei ole filmis miski etteaimatav: tegelaste trajektoorile tekkivad nihked muutuvad tänu ühtlasele kulgemisele rõhulisteks ning pikapeale liiguvad ka igapäevased skeemid paigast ära nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt.
Peategelased ei ole üheselt head inimesed, pigem isegi enesekesksed lurjused (mõnikord) aga lool on siiski moraal, kuigi see välja ei paista: jää ka raskustes oma naise kõrvale. Aga tõesti, seda ei ole vaatajale kuidagi vastikult nina peale nämmutatud. See hõljub endastmõistetavusena muidu komplitseeritud sisu ümber.
Midagi heidaks ette ka: Jolie mäng on liiga ilutsev. Jalalaba sätib ta kaadrisse modellilikult, lõuajoone sirutab postkaardivaate ette - aga eks ühele art-house-filmile võib need meelega-libastumised andestada.
Soovitan inimestele 30+.
Treiler: