Arvustus. "Sherlock" oli hullumeelne, eneseirooniline ja enneolematult meelelahutuslik
Uus episood sarjast
"Sherlock: The Abominable Bride" ("Sherlock: Õõvastav pruut")
Režissöör: Douglas MacKinnon
Stsenaristid: Mark Gatiss ja Steven Moffat
Osades: Benedict Cumberbatch, Martin Freeman, Andrew Scott, Natasha O'Keeffe, Rupert Graves
Esilinastus 1. jaanuaril ETV ekraanil
10/10
Ma mainin parem kohe alguses ära, et kavatsen arvustuses mainida mitmeid olulisi sisupöördeid, mis võivad inimestel, kellel osa seni nägemata, elamust rikkuda. Sellisel juhul ärge pigem lugege!
"I'm a storyteller, I know when I'm in one" on Watsoni tsitaat, mis kirjeldab suurepäraselt seda, millega "Õõvastav pruut" vaatajat üllatab. Meile pakutakse näiliselt 1895. aastal asetleidvat lugu, milles Sherlock asub uurima mõrvasarja, mida korraldab pealtnäha surnud naine, kes kummitusliku pruudina käib mehi tapmas. Juba esimestest minutitest tundub see lugu aga pisut liiga eneseirooniline, et olla fookuseks.
See on vaid üks pusletükk keerulises mõttemängus, mis toimub Benedict Cumberbatchi kehastastud Sherlock Holmesi peas. Ainus Holmesi tõeline vaenlane Moriarty on tagasi ning selle probleemi lahendamine ei ole uurijale lihtne - ta sulgub "Inceptioni" kombel sügavale enda teadvusesse, et tugevas narkouimas murda lahti surnud inimese naasmise müsteerium. Ja oi, kuidas vaataja selle käigus ümber sõrme keeratakse.
Lineaarses mõttes toimus kogu tegevus vaid üürikese viie minuti jooksul ja sarja sisulises plaanis ei vastatud kuigi paljudele küsimustele. Võiks isegi öelda, et 90-minutiline pöörane segadus tekitas pigem kümneid küsimusi juurde. Ehk see oli justkui keeruline ja täiesti hämmastav õrritus uueks hooajaks, mida tuleb veel aasta oodata. Kuid juba see õrritamine oli küllap parim asi, mis sarjade maailmas viimasel aastakümnel üldse juhtunud on.
Iga kaader on ülelaetud kujundite ja detailidega, mida esimesel vaatamisel ei jõua mingilgi moel lahti hammustada. Võtkem või Natasha O'Keeffe kehastatud Emelia Ricoletti (pildil üleval), kes on ülikarismaatiline dia de los muertoslik kangelanna, kes painas kindlasti suurt hulka vaatajaid ka unenägudes. Aga ta on pelgalt üks detail, mis näitab Mark Gatisse ja Steven Moffati stsaneeriumi mastaapsust. Selles loos paistab korraga nende austust Conan Doyle'i originaali vastu, kohati liigagi tarka inglaslikku huumorit ja žanripiiride nihutamist, mille sarnast ei ole Holmesi lugude puhul ilmselt eales varem tehtud.
See on armas ja pisut totter pühadeaegne õuduslugu (kellele ei meeldiks uduses labürindis kõhe tagaajamine), piinlikult täpne, viimse emotsioonini lihvitud draama ning häirivalt sügavale pugev psühholoogiline uurimus. Vaatajal tekib küsimus, kas Moriarty üldse ongi olemas või on ta pelgalt "viirus Holmesi süsteemis", mida Moriarty Reichenbachi kose juures talle saatanlikult kinnitas. "Õõvastav pruut" murrab katki kõik senised klišeelised Sherlockile seatud raamid ja asetab ta geeniusena fookusesse. Vaatajal ei olegi õigust hinnata tema käitumist ja tegusid, sest in the end, sellepärast me Sherlock Holmesi armastamegi.
Milles seisnes aga eneseiroonia? Kogu Holmesi peas toimuv 19. sajandi maailm on pisut koomikslik ja jabur. Ta kujutas enda venda Mycroftti ette ülekaalulise ning õgardliku mõttehiiglasena. Nägi enda armastatud Molly Hooperit paroodilise surnukuuripidaja ning tõsihingelise feministina, Irene Adlerit kui siiani hinge painavat tegurit ning ootamatult oli salaühingus osaleva feministina sisse lipsanud ka Sherlocki poolt tüssatud Janine Hawkins. Ja vaadakem või seda, kuidas naljatlevalt oligi Watsoni ainsaks ülesandeks kirjutada ülesse Sherlock Holmesi suuri tegusid, millest tekkis kohati geniaalne objekti-subjekti paroodia. "Poetry or truth? Many would say they're the same thing" nagu nimitegelane ütles.
Ma olen seda nüüdseks kaks korda vaadanud ja ilmselt võiks mõned korrad veel. See on meelelahutuse kõrgeim vorm, kus kavalus ja iroonia ei lase sul hetkeksi igavust tunda. Filmikunst, mis ei pea vaatajat idioodiks, vaid üritab tema tähelepanu hoida aina uute küsimustega. Aasta on alanud vägevalt, jääb ainult uut hooaega oodata - ma olen kindel, et pettuma ei pea. Ja kui mõni inimene, kes mingil veidral kombel sattus seda arvustust lugema ja ei ole episoodi veel näinud, siis vaadake kohe ära. See ei ole soovitus, vaid pigem isegi käsk.
PS! Huvitav detail, mida ma ei suuda siiani enda jaoks lahti murda, on see, miks Mycroft puruksrebitud "nimekirja" märkmiku vahele pistis. Sherlocki lapsepõlve koera Redbeard nimi, mida näidati, annaks justkui vihjeid, aga lõplikke vastuseid ei saa. Nii põnev...
PS2! Kui Sherlock ütleb lause: "Nothing made me, I made me", siis naljakal kombel meenus kohe Mikk Mikiver filmis "Hukkunud Alpinisti Hotell", kus ta hirmunud näol tõdes: "Mina sidusin mind kinni". Naljakas seos.