Kõik need märgid on sel plaadil olemas, aga reedel, kui plaat ilmus, me ei tahtnud neid näha. Must, kustunud täht, "Lazaruse" (vaadake lisatud lugudest) ja "Blackstari" (vaadake alt) videod, sõnad "Look at me now, I'm in heaven", isegi albumi üldine toon - nüüd võib kõiges näha märke, mida enne ei märganud. Kasvõi selles, kuidas Bowie hingeldab albumi avaloo "Blackstar" ja teise pala "*Tis A Pity She Was A Whore" vahel - ta annab endast kõik ja paneb järjest. See on teadlikult püstitatud monument, aga mitte endale, vaid muusikale. See ei ole popstaarialbum tavalises mõttes (ka neid on Bowie karjääri jooksul teinud, ehkki õnneks vähe). Staar on siin tagasihoidlik, ta sulandub muusikasse, mediteerib. Süüvib sellesse maailma, mida ta muutis ka väljaspool "popkultuuri" silti: inimestele midagi tähendades.

David Bowie 25. album (arvestades õigusega ka saundträkkplaati "The Buddha Of Suburbia") "★" on ilus plaat. Nukker, ei tea, ei ole. See plaat on nii läbi tunnetatud ja elatud, et tekitab oma energiaga ja pühendumusega tegelikult rõõmu, plaat, mida võiks iga päev kuulata, ilma, et ära tüütaks.

Bowie viimane album erineb nagu öö ja päev tema eelmisest, nostalgiahõngulisest, aastal 2013 tolmuse ja traditsionalistlikuna mõjunud, iseenda kuvandit piidlevast, aga sellele kuvandile pelga peegeldusena tahes-tahtmata alla jäänud plaadist "The Next Day" - kogu lugupidamise ja mängu ilu juures jääb see konservatiivseks vana mehe plaadiks. Mida ei ole "★", sest see siin on määratlematu (kas ja kuivõrd, sellest allpool) stiilideülene muusika, kus on noore mehe etteaimamatust ja vana mehe kogemusi.

Bowie oli üks ideaalse popmaailma kehastusi. See tähendab kreedot, et artist dikteerib mängu tingimused, mitte rahvas. Muusiku asi ei ole püüda meeldida. Et olla staar, pead sa käima ees ja teised käivad järel, mitte vastupidi, mitte sörkima zeitgeist'i sabas, nagu teeb lõviosa tänaseid tööstuslikke poptähekesi. Muusikapress on aru kaotanud, ülistades Carly Rae Jepsenit või Father John Mistyt, kes on vaid käsnad.

Bowie puhul võis populismi täheldada näiteks albumil "Let's Dance", aga see on kuratlikult hiilgav tantsupopi plaat. Ülejäänud juhtudel defineeris Bowie enda jaoks avastatud žanrid uuesti: tema kõhe valge ghost-pop ja tollal mitte veel tähenduse kaotanud postmodernism Ameerika perioodi (1975-1976) plaatidel, kui žanriks oli soul/funk ehk must muusika; tema teutooni popi ajastu sisemine suundumus Idamaade saundi ja filosoofia poole Berliini triloogia ajal 1977-1979 ei olnud žanrisse sisenemised žanri reegleid arvestades; isegi industriaalsed saundid tema ehk mõttetuimal (soolo)plaadil "Never Let Me Down" ei olnud tegelikult tolle plaadi üldise staadionirocki koodiga kooskõlas.

Jne. "Earthling" (1997) EI OLE drum'n bass'i album, nagu juba 20 aastat mugav öelda - see on pigem ehk hüsteeriline, vitaalne pop, mille juures on väärkasutatud mitmete elektroonilise tantsumuusika stiilide elemente.

Kui öeldakse "uus Bowie" või "nagu Bowie", siis on enamasti tegemist nonsensiga: keegi püüab Bowiet matkida, aga kuidas matkida pidevat muutujat? Matkides mingit episoodi tema karjäärist. Tulemus on muidugi naeruväärne. Seejuures on Bowie mõjutanud kogu moodsat muusikat just oma muutumisega, aga pideva kohaoluga, aktuaalne püsides ajast ees või aja kõrval käies: või veel parem, aega, aja tingimusi eirates. Või neid tingimusi vähemalt muutes.

Kui keegi oleks "uus Bowie", siis peaks ta olema uus erinev, muutuv, oma kuvandite ja muusikapressi käest aina ära lipsav artist, kel pole Bowiega mingit pistmist. Hetkel tundub see võimatu, aga see oleks lähim vaste Bowiele. Tõeline täht jääb püüdmatuks, jääb taevasse.

Kui me nüüd tuleme maa peale tagasi ja hakkame näpuga järge ajama, siis on "★-il" sugemeid eelnimetatud Berllini perioodist, on ka Bowie 90ndate nn elektroonilisest ajast (albumid "Black Tie White Noise", 1992, "The Buddha Of Suburbia, 1993, "Outside", 1995, "Earthling", 1997). Aga sarnasused ei ole pindmised ehk ei esine mitte elektroonika osas, mida uuel plaadil ei ole: tegemist on stuudios sisse mängitud plaadiga, kus on küll põnevad sündifoonid, aga live-, et mitte öelda üheselt jazzilik tunnetus.

Sarnasused on hoopis lugude iseloomus: me ei tea, kuhu üks või teine käik viib, me ei tea, kuhu lugu jõuab, me ei tea, millised harmooniad põimitakse, ja me võime ju teada saada, aga kuna need lahendused ei ole standardsed, siis nad avavad end korduvkuulamisel värsketena nagu tuli põleb stiihilisena või jõgi pole kunagi sama. Selle liikuva mulje tagab "★-i" orgaaniline tunnetus, sellepärast korjas Bowie New Yorki linna pealt üles isepäised, talle võõrad ja temaga võrreldes noored jazzmuusikud ja sellepärast andis ta neile palju loomingulist vabadust, aga see ei ole jazz, kokkuvõttes on see kunst-rock. Art-rock on termin, mida tänapäeval kasutatakse šabloonidesse mahtuvate uute bändide nagu Everything Everything puhul, mis aga tegelikult võiks tähistada kaanonivaba uue loomist muusikalises keeles, kasutades artisti loomingulist vabadust, mis muudab helikeele abstraktseks: muusika võib endast kujutada muude kunstivaldkondade, arhitektuuri, kirjanduse, kujutava kunsti, filmi kehastusi helikunstis.

Kuna "★-l" on kõrge abstraheerimisvõime ja ühe artisti 69 eluaasta tähendus, siis on see muusikaliselt täpselt nii määratletav, kui me ette kujutame. See kujutluspilt sõltub aga iga inimese kuulamiskogemusest ja arusaamadest. Kas Bowie on kunagi olnud elitaarne? Tähed ongi elitaarsed, peaksid olema. Aga särava tähe elitaarsus on midagi muud kui keskmine elitaarne poos, mille võib iga pürgija sisse võtta. Bowie elitaarsus tähendab, et ta paistab sinuni niikuinii, vaata siis ise, kuidas sellesse suhtud, ent ta säilitab alati distantsi.

Tundub aga, et "★" paistab niimoodi, et ta on ikkagi universaalselt ilus plaat, mida iga kõrvade ja südamega inimene peaks mõistma.