Arvustus. Kaunis kürassiiriohvitser ja kümned roosinäokesed keset ajaloo keeriseid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vana-Vigala mõis
Vana-Vigala mõis Autor/allikas: Külli Tammes

Raamat

Boris Uxkull, Jürgen-Detlev von Uexküll

"Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust“
Saksa keelest tõlkinud Agur Benno
Varrak

 

Vigala mõisnik Boris von Uxkull (1793–1870) sattus elama rahutul ja murrangulisel ajal. Napoleoni sõdades lõi venelaste poolel kaasa palju baltisakslasi, nooruke Berend-Johann "Boris" Uxkull nende hulgas. Von Uxkullide suguvõsa esindaja tegi ohvitserina kaasa kogu 1812–1814 väldanud sõja haripunktid, ka Borodino lahingu. Nägi Moskva mahajätmist, prantslaste taganemist ning põrutas koos Vene armeega Pariisi välja. Nägi ja pani kõik päevaraamatuisse kirja. Mingeid avalikustamisambitsioone polnud, eks päevaraamat oli mõeldud pigem mitmes keeles kirja pandud kahekõnena endaga. Võib-olla näitas ka mõnele sõbrale või mõtles korraks järeltulijaile, kes seda enam teab. Tema järeltulijad muide kõhklesidki omajagu, kas esiisa põnevaid, kuid samas vägagi isiklikke mälestusi üldse avalikkuse ette tuua.

Täiesti arusaadav, sest lisaks autentsetele suure ja julma sõja otseallikast ja kohapealt pärinevatele olustikukirjeldustele on enamik lehekülgi pühendatud Borisi kirevale armuelule, mis oli paisunud selliste mõõtmeteni, et Jaroslav Hašek oleks teda kindlasti kutsunud mundris tõupulliks. Sellel baltisaksa Casanoval oli kummaline anne leida lahke anniga noorikuid ja emandaid ka kõige verisemate lahingute kõrvalt, nii et lugeja kipub varem või hiljem kübeke kahtlema, kas tegu pole mitte noore mundris mehe adrenaliinist piitsutatud seksuaalfantaasiatega?

1809. aastal 16aastasena Vene ratsakaardiväkke astunud Boris osales 17 lahingus, sai 11 autasu ja ülendati lõpuks rittmeistriks. Päevaraamatud on kahes osas, esimene nendest pühendatud verisele sõjale ja läheb lahti 17. märtsil 1812 Sankt Peterburgist, teine algab 1918. aastal Heidelbergist.

Esimene osa "Sõjas" on igas mõttes põnevam ja köitvam. Aadlisoost ohvitseri sõjaretk XIX sajandi algul oli selle põhjal kombinatsioon kroonu kulul tehtud turismireisist, sellega lahutamatult seotud ohtratest armurõõmudest, uhketest ballidest ja paraadidest, jõukate sugulaste külastamisest ning mõistagi kohalike kultuuriväärtustega tutvumisest. Õige jah, see sõda ka veel sinna juurde.

Boris Uxkull jäi koos vene vägedega 8. mail Dresdeni lähistel Napoleoni vägede rünnaku alla, kaotas positsioonide kõrgustikud, lasi parema tiiva ümber haarata ning selle tulemusena jäi 32 tuhat meest lahinguväljale. Ellujäänud jooksid ühe jutiga kümme versta ja pärast pisikest puhkust jätkasid põgenemist. Juba 28. mail on aga vitaalse loomuga noorhärra saanud eelnenust üle ning šarmantses linnas Briegis Oderi kallastel on ta hoobilt võlutud sealsest kaunist ümbruskonnast ja veel ilusamatest naistest, kes on blondid ja hästi vormikad.

Boris teeb muusikat, osaleb glamuursetel suareedel ning vallutab hakatuseks lühikese tormijooksuga ühe Alexanderi-nimelise juudi kasulapse Cristeli. Paar nädalat hiljem lisanduvad kaunile Cristelile veel proua Beier ja preili Amalie. Orelimäng ja teatrikülastus. Paraad kuninga ja keisri ees. Loeb palju raamatuid. Tülitseb Saloviga võla pärast, müüb hobuse ja maksab siiski ära. 17. juulil on kolm päeva teenistuses ning põleb soovist end vaenlasega mõõta. Et sellega läheb veel aega, siis püüab end jagada nii hästi kui suudab kolme kohaliku erinevas vanuses ja erinevast seisusest naise vahel. Ja nii edasi.

Raamatu teises ning, nagu öeldud, esimesele nii mahult kui põnevuselt alla jäävas osas "Armastuses" algab kõik samuti kenasti ja üllalt, elu mõtet ja oma kohta otsiv Boris siirdub filosoofiaõpingutele Heidelbergi. Aga üsna pea leiab ta dr Hinrichsi diskussioonikollokviumisse minnes ja ust avades selle tagant tütarlapse „täis heasoovlikkust ja graatsiat, kes mulle tervituseks vastates nii kummaliselt silma vaatab, et ma kuni hingesügavuseni võpatan“ (lk 184) ning siis läheb lahti. Ikka ja jälle leiab ta võimaluse mõni roosinäoke oma huulte vastu suruda.

Tollased baltisakslased olid üldjuhul kosmopoliidid, Boris Uxkull muide identifitseeris end venelasena. Kuigi 77aastaselt Vigalas surnud Boris Uxkull olnud järeltulijate kinnitusel mõisa talupoegade vastu sõbralik, tõlkinud kooli jaoks koraale ja laule eesti keelde ning asutas Vigalas Eesti esimesed vanade- ja hooldekodud, siis Eesti elu ja olustiku kohta raamatust eriti peale paari juhusliku märkuse (näitkeks kohalike talunaiste kombelõtvuse kohta) ei leia. Eelarvamustest ei tasu end siiski mõjutada lasta, kuigi marurahvuslastel ja marufeministidel jätkuks juttu kindlasti kauemaks. Igal juhul on see ääretult huvitav ja üsna tavatu lugemismaterjal, pärit XIX sajandi Euroopa ülemklassi keskmisse kihti kuulunud otseallikast.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: