Arvustus. Vaba Laval proovitakse surmaga sõbraks saada ({{commentsTotal}})

"Wake Up! It's Time To Die" Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus

"Wake Up! It's Time To Die"

Vaba Lava

Idee autorid, lavastajad Katrin Essenson, Jarmo Karing
Kujundus ja dramaturgiline tugi Liina Keevallik
Laval Katrin Essenson, Jarmo Karing, Marko Mägi

Esietendus 13. jaanuaril

Vaba Laval esietendunud "Wake up! It´s time to die" võtab humoorikas võtmes ette rasked teemad nagu surm, surma teadvustamine ning kõige ajalisus. Lavale astuvad idee autorid Katrin Essenson ja Jarmo Karing ise ning erikülalisena Marko Mägi.

Lavastus jaguneb mõtteliselt kolme ossa: viimasele teekonnale saadetakse inimene, sõda ja kapitalism ning vaataja on kutsutud osalema nende matusterituaalis. "Wake up! Its time to die" püüab rõhuda surma orgaanilisusele ehk surma hirmust vabanemisele ning teisalt hetkes elamise olulisusele. Tegijate sõnul on surm tänapäeva ühiskonnas tabuteema ning sellega tuleks sõbraks saada. See on küll kõik väga ilus, kuid surma aktsepteerimine jääb illusiooniks: inimene ei suuda seda kunagi täielikult teha. Woody Allen on öelnud: "Ma ei karda surma, ma lihtsalt ei taha kohal olla, kui see juhtub". Umbes nii surmaga ongi – inimene teab, et surm tuleb ja on vältimatu, ometi tahaks nagu kuidagi kõrvale hiilida.

Tõsi, surm ei ole elu vastand, vaid elu osa. Veel enam võiks väita, et tegemist on sama asjaga. Siiski on sel teemal keeruline rääkida, sest keegi ei saa olla ekspert. See on püüd kirjeldada kirjeldamatut, kuna elukogemus ei anna meile surmakogemust. Ükskõik, kui palju selle ümber teoretiseerida, suudame siiski surmast vaid sümboolsel ja kaudsel tasandil rääkida.

Tundus, et ka etendus liikus pigem meile käegakatsutavamal tasandil ning hakkas surma teemat lahti harutama matmisrituaalide kaudu. Esimene lavastuse pool oli humoorikas, alustades matusebüroo nn positiivse imago loomisest kuni inimeste absurdsete nõueteni enda matuste tarbeks. Ka suurejooneline kapitalismi matus oli nauditav.

Enim panebki lavastus mõtlema just matuste kombestikule. Igas kultuuris on surmaga seotud traditsioone ning võib isegi näida, et neid on rohkem kui elavaile mõelduid. Pulmad ja matused on sündmused, millega kaasneb kõige rohkem kombetalitusi. Lavastuses vastandatakse romantismile omaselt nn looduslähedaste rahvaste ja läänemaailma eluviisid ning leitakse, et looduslähedasemad rahvad suhtuvad surma orgaanilisemalt ning hirmuta. Näidatakse ka, kuidas Lääne matused on kaaperdanud kole kapitalism: tuleb korraldada uhke ja kallis tseremoonia, justkui see heastaks midagi lahkunu suhtes. Elavaga tulnuks hea ja helde olla, mitte surnuga, kes enam midagi ei tunne ega vaja. Surnud inimesel on ükskõik, mis värvi on tema kirst, mis tal seljas on või kui grandioosne lillebukett tema jäänustele paigutatakse. Surnu poolest võiks kogu selle kuluka jandi ära jätta. Samas on ajalooliselt mõistetav, et läänemaailmas on mõeldamatu näiteks Tiibeti taevamatus, kus laip asetatakse mäetipule lagunema ning saab lindude toiduks.

Lavastuse teine pool, sõja ja nimetu sõduri matmine näis olevat ühest teisest ooperist – must huumor taandus pigem melanhoolseks reflekteerimiseks sõja üle. Sellele järgnenud Marko Mägi etteaste tõi tagasi küll huumori, kuid jättis kohatu mulje ja oli igavavõitu. Tema tekstis oli sõnum, kuid seda saanuks kindlasti huvitavamalt esitada.

Lavalisi vahendeid oli üldiselt nutikalt kasutatud – liiva lendlemine kinnitas kaduvuse motiivi ning pani mõtlema, kui tilluke ja tähtsusetu liivaterake inimene on; kuuskede allee muutus ümber pööratuna surnuaiaks; erinevaid kappe kasutati kirstudena; kaasa mängisid tantsulised elemendid, muusika ja kaadritaguse jutustaja kasutamine. Tehnilise poole pealt aga tuleks kaaluda mikrofonide kaasamist või harjutada kõvema hääle tegemist - kui kaadritagune hääl lõppes ning näitlejad laval rääkima hakkasid, oli neid vaevu kuulda.

Kuigi lavastuses on sisuliselt palju tabavat, see oli kahtlemata põnevalt teostatud ning tekitas mõtteid, jäi siiski mulje, et ette oli võetud liiga suur tükk. Kokku oli kogutud palju teemasid: surm, matuserituaalid, inimese surmatunnetus, kapitalism, sõda ning kuigi need seoti üpris edukalt tervikuks, lahati neid pealiskaudselt. Veel enam - lavastus oli teatud sõnumite esitamisega liiga otsekohene ning võttis vaatajalt interpreteerimise mõnu.

Vaadake galeriid lavastusest.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: