Arvustus. Annelinna argipäevad ja sisekosmos
Silvia Urgas
"Siht/koht", Elusamus
2015
Tegemist on Silvia Urgase esimese luulekoguga, mis on üllatav, sest debüüt see siiski pole. Autori loomingut on nii kuuldud kui nähtud ennegi.
See on 90ndatel sündinud põlvkonna luule ja viited selle aja popkultuurile on olemas: "olen neiu mustas kleidis/ kes võttis popmuusikat/ tõe pähe/ ja tantsib ikka veel/ ja veel ja veel." Ka see tundub tähendusrikas, et luulekogu kujundaja on Martin Veisman, kes saavutas kunagi tuntust sellega, et oli MTV VJ.
Põlvkonna vaibi on tunda ka sellest, kuidas praegused kahekümnendates noored ei karda enam luuserid olla: "täna olen end terve päeva tundnud kui teletekst/ kes kuulis esimest korda sõna internet/ ja peeglist vaatab mulle vastu floppy disk/ keda isegi hipsterid kalli raha eest ei taha/ nüüd istun võõras katusekambris/ valel poolkeral ja valel aastaajal/ kummutist leitud joogiga mille nime ma ei tea/ vahel loeb ainult see kas miski juba käärib"
Loomulikult ongi Silvia Urgas ja tema looming olnud olemas juba enne luulekogu ilmumist. Aastaid tagasi tekkis blogipidamise buum. See oli selline aeg, kus kirjutajaid oli piisavalt, st kõik kirjutasid vaikselt mõnele inimesele või siis ainult endale, iga uus lugeja üllatas. Olin üks vaikivatest blogilugejatest, kes hoidis silma peal blogil, kuhu kirjutas Anna Ahmatova nägu tüdruk. Keegi, kes kirjutas luuletusi ja õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. Silvia luuletused ja tekstid õhkasid või isegi nõretasid Tartust, nii et ülikoolilinn on paljuski noore poetessi nägu. Pärast pikaajalist isikliku blogi lugemist tekib tunne, nagu tegu oleks vana tuttava, mitte võhivõõraga. Loomingu mõjumiseks peab ju tekkima mingitki moodi isiklik side. Küünilises kapitalistlikus ühiskonnas on kõike nii palju, miski peab motiveerima, et oleks tahtmist peatuda ja süveneda.
Süvenemine on "Siht/kohas" oluline märksõna. Maailmas on juba nii palju sõnu, infot ja loomingut, et vahel tahaks lihtsalt rahu. Urgase luuletused ei hüppa näkku ega väsita ambitsioonidega. Kohati on raske aru saada, kas autor väljendab eneseirooniat või ebakindlust. Juba esimesel lehel leiab read: "vahel on mul tunne/ et asun allahindlusleti/ kõige säravamal poodiumil/ ja mu külge poogitud hind/ on nii naeruväärselt väike/ et iga potentsiaalne ostja/ jookseb ummisjalu guugeldama/ mis vead antud tootenimetusega kaasneda võivad"
Ta ei ürita olla lühike ja lööv. Kui see luulekogu oleks pilk, siis pigem igatsev ja kaugusse vaatav, aga mitte melanhoolsusest jõetu, vaid terane. Viited lapsepõlve ja teatav nostalgiatunnetus seguneb võluva lihtsuse ja üllatavate kujunditega: "iga viies imetaja liiklusummikus on elevant/ maakera kaalub pühapäevahommikul sama palju/ kui kaheksa kikivarvul seisvat hüääni männimetsas/ ja meie ei sega neid ega nemad meid."
Samas on Urgas võtnud suuna, millega võib iseloomustada teisigi noori luuletajaid: öeldakse otse, vabavärsis, ilma liiasuste ja ilustamisteta. Tundub, et räpp valitseb riimi nii tugevalt, et luuletajad ei julge või ei taha sellega katsetada.
Ometi ei leia noore naisluuletaja (Silvia lubab seda sõna luuletuses "näpunäiteid kirjanduskriitikule" paar korda kasutada) loomingust Kelly Turki rõhutatult beibelikku satiiri ega Triin Tasuja teravust. Kohati jääb mulje, nagu sõnad oleksid kõige kergemad asjad tulema ja kirjutatud ongi parimas mõttes möödaminnes. Ka armastus on kuidagi nii sisse põimitud, et kuigi paljud luuletused on kellelegi kindlale suunatud, siis kolmas osapool ehk lugeja seda ei märka. Armastusel pole siin tugevat rõhku, aga olemas on see siiski pea igas luuletuses.
Vaimukuse poole pealt tooksin isegi võrdluseks Chalice`i, luuletuse algus ei luba arvata, kuhu see välja viib. Lõpus on püänt, mis paneb mõtlema, et "nii ütleski või".
Silvia Urgas annab olmeolukordadele isikliku sisekosmose mõõtme. See näitab autentsust ja võimet olla kohal. Näiteks luuletuses "viimase eesti krooni suvel" muutub väljendi "kaob käibelt" tähendus: "ja see vilin ja vihin ja sisin ja paugud/ ei ole uusaastaraketid/ vaid hoopis järelhüüe kõigele/ mis ükskord kaob käibelt/ saan kaheeurosega vastu pead/ ja tunnen/ kuis mu mõistus/ kaob käibelt kaob käibelt kaob käibelt/ kaob käibelt kaob käibelt/ kaob käibelt".
Nüüd olen vist juba liiga palju jaganud. Kui hommikust peojärgset Tartut ja argipäeva õhtuid Annelinnas oleks võimalik paberile trükkida, siis oleks see just selles raamatus.