Paradoksaalsel kombel räägib Leonardo DiCaprio saaga "The Revenant" rohkem näitlejast kui rollist, ehkki näitleja on ennast taandanud ning tegeleb meetodnäitlemisega ja endale uudsete, radikaalsete rollilahendustega, kus ta hulbib päriselt kärestikes ja sööb (taimetoitlasena) tegelikult toorest piisonimaksa.

Filmi pealkiri viitab filmile, mille peaosa võiks mängida Vin Diesel või Jason Statham. Keegi jääb filmis ellu. Kõva asi. Saan aru, et täpsem tõlge "Mees, kes tuli surnuist tagasi", osutaks ehk veel sobimatumalt zombifilmile.

Eluspüsimisest tähtsam on Alejandro G. Iñárritu värskes filmis protsess. Mängu ilu, täpsemalt mängu koledus. Ja ehedus, ja tõsidus. Filmi plakatile tuleks panna sõnad "No bullshit".

Mida teeb režissöör, kes on just võitnud parima filmi Oscari? Võiks võtta väikse puhkuse. Tal ei ole enam midagi tõestada. Karta oleks ka krampi: millega nüüd üllatada? Selle asemel on Iñárritu tagasi juba järgmisel aastal, veel mõjuvama, aga hoopis teistsuguse filmiga ning nominendina on "The Revenant" platsis jälle parima filmi, aga ka režissööri, meesnäitleja ja kõrvalosatäitja (oivaline Tom Hardy) ning veel kaheksas kategoorias.

"The Revenant" on jõhker film, aga mitte selles mõttes nagu Tarantino "The Hateful Eight", millega sel filmihooajal paratamatult võrdlused tekivad, sest karmid mehed 19. sajandi Ameerika metsikutes talveoludes, "Revenant" ja "Vihane kaheksa" on vastandid. Esimene läheb vaadeldavate objektide sisse, teine tegeleb nähtuste pealispinnaga (ehkki osavalt). Kompositsiooniliselt ning süžeeliselt edestab "The Revenant" teemas "Ameerika karm talv 19. sajandil" konkurenti veenvalt.

Sisututvustus: "Tõestisündinud lool põhinev karm seiklusfilm "Mees, kes jäi ellu" on raputav teekond, mille keskmes on ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud. Ameerika kaardistamata metsikul kõnnumaal langeb karusnahakütt Hugo Glass (Leonardo DiCaprio) karu ohvriks ning jäetakse kaaslaste poolt surema. Glass peab jagu saama kujuteldamatutest takistustest, mille hulka kuulub ka tema usaldusaluse John Fitzgeraldi (Tom Hardy) reetlikkus. Toeks tahtejõud, alustab Glass teekonda läbi jäise põrgu, mille teises otsas ootavad kättemaks ja loodetav lunastus."

Glassi vintsutused lähevad aeg-ajalt niivõrd üle võlli, et sobivalt tõsine film ajab teises pooles paar korda muigama. Kuna tagatiseks on enamasti tüütu ja tihti ka kunsti häiriv silt "põhineb tõsielul", siis on sündmuste käik aimatav isegi tõsielu teadmata, aga põnev on sellegipoolest - aga see ei ole siin peamine, ehkki hästi töötavad ka kõik seiklusfilmi liinid: indiaanlaste rünnakud on tõepoolest jubedad, süžeepöörded võimsad ja ootamatud, konfliktid haaravad.

Olulisim on "The Revenantis" looduse ja inimese suhe. Loodus on üüratu, hõlmamatu, stiihiline ja ääretult ilus. Kohe vaatame, kas oli operaatoritöö Oscari-nominatsioon ka, loomulikult, nagu ka montaaži eest: siinsed kaadrid on hingematvalt kaunid ja silma on tegijail nii mastaapidele kui detailidele ning rakursside vahelistele pingetele ja harmooniatele. Kaamerate ees on maailm, mis ei alistu, kuigi inimesed kujutavad end selle valitsejatena ette. Kaadrid on vaat et liigagi ilusad. Me ei talu ju ilusat. Mingid refleksid hakkavad tööle, võib-olla omaenda väiksuse tunnetus. Ja need refleksid tulevad selle filmi vaatamisel kasuks.

Seevastu kõik inimlik filmis on pisike, madal, inetu. Ja need, kes tahavad sellest inetusest välja murda, peavad ennast ületama, sest inimvõimed on sama piiritud nagu loodus - see on meie ürgne olemus ja haihtumata side loodusega.

Ent riided on robustsed, habe ja juuksed piiramata, fordi katusest sajab lund sisse, tara on pelgalt pilbaste rivi, inimesed on siin metsiku Lääne kontekstis võõrkehad, kes kohanevad küll kärmelt, aga pidevate raskustega silmitsi seistes. Filmi indiaanlased kehastavad püsivamat sidet loodusega ja kestvaid väärtusi, ent on jäetud ilmselt meelega ebaisikulisteks: kui pealik ja ta tütar välja jätta, siis on nad lihtsalt kari, kelle nägusid eriti ei näidata.

DiCaprio tehtud Glass on mees kahe maailma, end tsivilisatsiooniks pidava algelise ühiskonnamudeli ja looduse vahel. Filmis kujutatav (valgete) miniühiskond, mis koosneb sõduritest, küttidest ja kaupmeestest ning kus ei ole väärikat kohta naistel, viiks meid justkui veel palju kaugemale kui 200 aastat.

Eeltoodu tõttu ei saa seda pidada ei vesterniks, ehkki ajalt ja oludelt võiks film sinna valdkonda kuuluda, ega ka lihtlabaseks kangelaslooks, mida siiski hoiab filmi süžee. Film võtab inimolemuse alasti ja siin aitab kaasa DiCaprio väljapaistev rollitäitmine. Kui meie tavalises seiklusfilmis või vesternis näitleja mängib, et tal on valus, siis meetodnäitlemise puhul ja DiCapriol siin filmis on valus.

Dialoogil ei ole filmis kandev osa ning eriti vähe räägib peaosatäitja. See-eest järgitakse viimase aja eriti suurte ja eriti kvaliteetsete kinoekraanidega klappivat trendi: näidelda näoga suures plaanis, kus iga minitõmblus on näha. DiCaprio, kes on rollis sees iga ihurakuga, näib olevat oma näo unustanud: ta ei näitle, vaid on selles rollis, mistõttu mõned grimassid tunduvad olevat isegi liialdatud - aga ehk sellepärast, et pole näitlemise cool'i.

Naljakal kombel ei käi sellega kokku teine Hollywoodi trend: süstida oma nägu ehk põhiline töövahend pekki või kummi või mis asi see botox on, täis.

Loodame, et DiCaprio säilitab mõistuse ja oma näo ja teeb järgmise rolli sama meisterliku, aga juba hoopis teistsuguse. Ehk tuleb see mehike, mida ta väärinuks juba "Gangs of New Yorki" (2002) või "The Wolf of Wall Street'i" (2013) eest, seekord.

Treiler: