Soodne märk ja paljutõotav sissejuhatus on see, kui aasta üks tähelepanuväärsemaid albumeid ilmub kohe jaanuaris. Ja Wolfredti elegantne, õhuline ja kihiline "Neverno" on tänavuse aasta Eesti üks õnnestunumaid albumeid.

Dreamphishi, Pia Frausi ning Jan Helsingi trummar Margus Voolpriit ehk Wolfredt on oma teisel kauamängival sama vaba, isikupärane ja haarav nagu kolme aasta tagusel hiilgaval debüüdil "Lullabies To Vilhelmine". Kas kogemata või meelega prožektorite särast kõrvale jäänud Wolfredt on endiselt eesti muusika üks avastamata aardeid ja kirkamaid pärle. Teatud salapära, anonüümsus ja autsaiderlus annavad tema originaalsele muusikale lisamõõtme. Kuulaja võib üksnes aimata, millised on Wolfredti kui isiksuse kasvupinnas, maailmavaade ja identiteet, hirmud ja ootused, rõõmud ja lootused. Uneleva klaverisõrmitsemisega avapalas "Levitation" vaikselt õide puhkev "Neverno" on tervikuna hingemattev ja ülev.

Instrumentaalmuusika jätab fantaasia vabaks. Kuigi instrumentaallugudel on üldjuhul pealkirjad, on nad parimal juhul siiski olemuselt pigem laev kui sadam. Laev, mis võtab kuulaja kaasa ja seilab just sinna, kuhu reisija parasjagu soovib. Või mõnel juhul isegi sinna, kuhu soovivad salajasemad mõtted, ihad ja unistused.

Tundlik kunst on mõjutatud oma ajast ja puudutab ise aega. Mulle meeldib mõttekäik, mille kohaselt on loovuse sügavaim tasand eelverbaalne ja seetõttu kõikvõimas. Hea raamat räägib tuhandete sõnade abil lugu, loov muusika aitab inimestel tajuda ja luua ettekujutusi. Üheksa palaga "Neverno" elektroonikasugemetega postrock võtab oma kuju tehnoloogia abiga ning ometi on see üdini inimlik, ekspressiivse tundelaenguga. Igor Stravinski ei uskunud võimalusse väljendada muusika kaudu hingeseisundeid ning võttis sageli sõna puhta muusika kaitseks. Wolfredt tõestab, et Stravinskil oli õigus ja ei olnud ka.

Wolfredti eepilisest postrockist rääkides tõmmatakse paralleele Texase kultuslike postrokkaritega Explosions In The Sky, nemad kusjuures valmistavad pärast pisikest vahet parasjagu ette oma uut stuudioalbumit. Postrocki üsna vabameelne pesa on lai ja sõbralik, Wolfredti puhul võib meelde tulla näiteks nii Sigur Rosi meditatiivne ja ambientlik tõlgendus postrockist, aga sama hästi ka Ratatati massiivne ja lummav electro-rock.

Peamiselt kitarride ja trummidega erinevate versioonide ja variatsioonidega loodud sundimatu "Neverno" on harvakuuldavalt vitaalne, on massiivset kumisevat kaunismüra ja habrast liigutavat ballaadlikkust.