Anders Härm: pärandan järglastele maailma ägedaima kunstiinstitutsiooni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juht Anders Härm
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juht Anders Härm Autor/allikas: ERR

Kujutava ja rakenduskunsti valdkonnas pälvisid kultuurkapitali valdkonna aastapreemia Anders Härm ja Neeme Külm – Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juhtimise ja arendamise eest, Köler Prize'i kaasaegse kunsti preemia algatamise ja korraldamise ning loomingulise ja areneva keskkonna rajamise eest. Anders Härm andis kultuuriportaalile väikse intervjuu, kus ütleb, et kuigi lahkub EKKMi juhi kohalt, jääb ta selle maja ja tegevusega seotuks.

Palju õnne kõigepealt, Anders! Tööd EKKMis on märgatud ja tunnustatud, ometi lahkud just nüüd omal soovil sellelt kohalt. Kuidas vaatad sellele ajale tagasi ja mis tingis selle otsuse?

Viis aastat on maailmapraktikas suhteliselt tavapärane aeg ühe kunstiinstitutsiooni juhtimiseks. Meil Neemega oli see õnn, et saime sisuliselt ühe institutsiooni algusest peale üles ehitada, teha seda täpselt nii, nagu meie seda tahtsime ja nägime.

Ma usun, et kunstiinstitutsiooni juhatajal ja institutsiooni kuraatoritel peab olema võimalus iseennast programmi ja institutsiooni kaudu realiseerida. Kui ma võrdlen EKKMi kogemust Kunstihoonega, kus ma töötasin kümme aastat, siis seal oli 11-liikmeline nõukogu ja 20-liikmeline Eesti Kunstnike Liidu volikogu, kes omakorda kontrollis seda nõukogu: ühesõnaga 80 ahvi, kes kõik ihkasid ühte banaani. Nii ei saagi asjad toimida, ja EKLi pragune juhtkond on sellest ka aru saanud ning Kunstihoonel läheb praegu Taaniel Raudsepa juhtimisel üle aegade hästi.

Ma olen EKKMiga seotud algusest peale, 2006-2007. aastast ja koos Elin Kardi ja Marko Laimrega oleme EKKMi asutajad. Eesti kunstipoliitika ja bürokraatlik totrus, mis selles valitses, oli kindlasti üheks põhjuseks, miks EKKM üldse sündis. Me teadsime, et on võimalik teha asju teisiti, aga ma ei usu, et aastatel 2009-2010, kui ma hakkasin otseselt EKKMi nägu kujundama, oli palju neid, kes uskusid selle projekti jätkusuutlikusse. Meile tundus, et EKKMi on väga vaja ja mitte nurgataguse tudengite näitusepaiga, vaid ühe keskse eesti kunstielu kujundava institutsioonina.

Me realiseerisime suures osas selle, mida me sinna tegema tulime: luua institutsioon, tagada selle toimise järjepidevus ja rahastus, teha järjepidevalt intrigeerivat, põnevat ja igas mõttes väljakutsuvat rahvusvahelist programmi, mõtestada seda, milline peaks olema üks kaasaegse kunsti muuseum ja kuidas see peaks toimima. Oluline oli kureerida programmi läbimõeldult, luua kunstnikele head töötingimused ja mitte vähem oluline polnud näitusekureerimise kui äärmiselt olulise praktika arendamine ja võimaluste loomine.

Köler Prize oli üks viis töötada intiimselt kunstnikega, teine viis olid suured personaalid, milelst meeldejäävamad on kahtlemata Raul Kelleri ja Mark Raidpere näitused, vastalt 2014. ja 2013. aastal, mis mõlemad võitsid ka kultuurkapitali preemia. Rändnäitus "Kohatu" (koos Marten Eskoga), mis praegu on Elvas, on üks viis intiimselt suhelda publikuga, ka see on tähtis.

2013. aastast tegutseb meie juures Lugemiku kirjastus ja raamatupood, 2014. aastast koostöös EKA foto- ja skulptuuriosakonnaga ISFAGi galerii tudengitele, 2015. aastal muutsime põhjalikult oma kohvikut, mis on muutunud pigem projektiruumiks, kus sellest aastast ka oma programmijuht. Minu enda näitustest, mida ma seal kureerisin kõige muu tegemise kõrvalt, on enda jaoks kõige olulisemad "Tumedus, tume" (2011), "Must maja. Märkmeid arhitektuurist" (2014) ja "1995" (koos Hannos Soansiga) möödunud suvest.

"Musta maja" näituse jaoks valmis ka Neeme Külma installatsioon EKKMi katusel, millest on saanud maja üks olulisemaid ikoone. Ühesõnaga, ma vaatan tagasi sellele ajale suure heldimusega, aga ma olen jätkuvalt veendunud, et juhte tuleb regulaarselt roteerida, kuid nende juhtimise all anda neile täielikult vabad käed. EKKMis jõudsime Neemega peaagu teineteisest sõltumata järeldusele, et aeg on muutusteks küps ja mingi ring on täis saanud. Samas ei ole see lahkumine nüüd nii drastiline ega lõplik: me mõlemad oleme MTÜ liikmed ja juhatuses edasi ning osaleme suuremate ja põhimõtteliste otsuste langetamisel ka edaspidi, kuid EKKMi igapäevast osalust kunstimaailmas hakkavad korraldama, või noh, juba korraldavadki Marten Esko ja Johannes Säre.

Minu ülesandeks EKKMi juures jääb ka tegelemine EKKMi maja renoveerimise ja remondi rahastamisega, millele senise tegevuse kõrvalt jäi väga vähe aega. Just hiljuti saime kinnituse sellele, et EKKMi krundile jääb meie tegutsemise üks alustingimusi: praegune hooviala juurdeehituseks tulevikus.


Köler Prize on kindel märk ja üks olulisimaid tunnustusi kunstnikule, kui mitte kõige tähtsam preemia kunstis aasta jooksul - tema tähendus on ainult kasvanud. Kas jääd selle üritusega seotuks, või ainult hinges?

Köler Prize'iga jään seotuks EKKMi juhatuse liikmena, ehk osalen jätkuvalt nominentide valimise protsessis. Samas on Köler Prize'i formaat suuresti meie leiutis, nii et seda seost ei saa kuidagi tegelikult kaotada.

Mis sul jäi EKKMis tegemata, mida pärandad järglastele?

No üks asi ongi see maja renoveermine, alustasime sellekohaste plaanidega juba 2010, sel ajal valmis esimene eskiisprojekt ja EKKMi sisu tootmine ja maja püstihoidmise kõrvalt jäi selle edasi arendamiseks vähe energiat, nüüd saan ainult sellele keskenduda ja ei pea muretsema sellepärast, kas näitused EKKMis tehtud saavad või programm kokku tuleb, sest nii Marten kui Juku on EKKMi kauaagsed kaastöötajad.

Juku on kunstnikuna sisuliselt EKKMis üles kasvanud ja osalenud seal näitustel juba 2007. aastast alates, Marten tuli teisel kursusel praktikale ja sel praktikal ei paista nii pea lõppu tulevat. Anname neile üle maailma kõige ägedama kunstiinstitutsiooni, ma muide ei tee praegu nalja

Mis plaanid sul on sel aastal ja edaspidi?

Sel aastal loodan lisaks EKKMi majale keskenduda doktoriõpingutele EKA Kunstiteaduse Instituudis, kus valmistan ette kureerimise ja galeristiõppe magistriprorgammi, vastuvõtt peaks algama juba 2017. aastal. Lisaks olen aastaid juhtinud EKA kujutava kunsti osakonnas sellist õppekava nagu "Kaasaegse Kunsti Küsimused", mis vältab bakalaureuse esimesest aastast magistrantuuri viimase aastani ja kus näiteks käesoleval õppeaastal on lektoriteks ja workshop'ide juhendajateks erinevatel kursustel Tõnis Kahu, Andrus Laansalu, Camille Laurelli, Kiwa, Maria-Kristiina Soomre, Jaanus Adamson jt.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: