Filmide linaletoomise ajastusel on otsene side Kuldgloobuste ja Oscari nominatsioonidega, kuid praeguseks selgunud lõplikke nimekirju arvestades pole nende filmide esindatus meie kinodes veel kaugeltki täiuslik. Kinodesse alles jõuavad peamised kandidaadid USA Filmiakadeemia auhinnale võõrkeelsete filmide kategoorias - Laszlo Nemesi "Sauli poeg" ja Deniz Gamze Ergüveni "Mustang". Tuleval nädalal lisandub mängufilmidele veel Docpointi programm, mis teeb valiku veelgi keerulisemaks, seega tuleks praegu mängufilmid ära vaadata, seda enam, et autorifilmidele tavapäraselt väga palju seansse ei eraldata ja need võivad juba mõne nädala jooksul ekraanidelt kaduda, et ruumi teha suurema kassapotentsiaaliga teostele.

Kinode praegusest repertuaarist välja nopitud kolmel filmil, millest juttu tuleb, puudub ühisnimetaja peale selle, et nad kõik kajastavad modernse inimese ja ühiskonna kriisi ühe või teise nurga alt ning on filmifestivalidel olnud edukad.

Kolumbia režissööri Ciro Guerra "Mao embus" on harukordne mitmel põhjusel - see on esimene Kolumbia film, mis on pääsenud Oscari nominatsioonini, ta käsitleb Amazonase indiaanlaste kaduvat kultuuri, on üles võetud Kolumbia džunglis ning haruldaseks muudab ta ka see, et digiajastu võimaluste kiuste on film üles võetud ehtsale, 35-millimeetrisele filmilindile. "Mao embus" tugineb kahe bioloogi Theodor Koch-Grünbergi ja Richard Evans Schultesi päevikutele, mida nad pidasid Amazonase džunglites püha taime yakruna otsingutel. Nende kahe läinud sajandil elanud ja tegutsenud valge mehe uurimisretkest saab tänapäeva kinovaataja ekskurss väljasuremisohus hõimude ning kultuuride juurde, mida peidavad maailma ökosüsteemis asendamatud Amazonase vihmametsad. Must-valge fotograafia aitab luua ajaloolist silda ega vähenda vihmametsade reaalset koloriiti, isegi vastupidi - monokroomne pilt paneb värviliste vaatemängudega harjunud vaataja imetlema valguse ja varjude külluslikku graafikat, võimaldades ja võimendades kordumatut kogemust. Ciro Guerra äärmiselt südamlik ja valuline film kõlab hoiatava appikarjena kaduvatelt hõimudelt, kelle kultuuri on valge inimene jalge alla tallanud ning kelle elukeskkond on sellesama sõda ja hävingut armastava tsivilisatsiooni tegevuse pärast hävinemas. Ciro Guerra lavastus on leidlik ja ökonoomne, siin pole Werner Herzogi mastaapset ambitsiooni, Guerra maailm on pigem intiimne, isiklik ja nii ta ka mõjub.

Paralleele võib tuua näiteks Akira Kurosawa "Dersu Uzalaga" (1975), kus samuti kohtuvad loodusemees ja nii-öelda tsivilisatsiooni esindav ohvitser. Guerra küsib suuri küsimusi: mis on kultuur? haridus? tsivilisatsioon? religioon? Kui vaataja suudab neist küsimustest aru saada, on ta võimeline leidma ka vastuseid ning sealt algabki tee selle kõige hoidmisele. "Mao embus" on film ökoloogilisest ja kulturoloogilisest kriisist, Guerra aitab vaatajal luua suuremat pilti kui seda võimaldavad uudistekanalid või National Geographic. "Mao embus" on missiooniga film ja Oscari nominatsioon koos kaasneva tähelepanuga aitab sellele missioonile loodetavasti kõvasti kaasa.

Prantsuse režissööri Maiwenni "Minu kuningas" ei küsi sedavõrd suuri, inimkonna tulevikku puudutavaid küsimusi. Teema on argisem ja plaan, milles film toimib, isiklikum. "Minu kuningas" on suhtedraama selle žanri parimas tähenduses. Küsimused, mida film tõstatab, on ka lihtsalt mõistetavad - miks me teeme just selliseid emotsionaalseid otsuseid, millest juba otsustades teame, et need pole õiged. Armastus aga ei küsi. Prantslastel on väljend “coup de foudre” (välgulöök), mis tähistab armastust esimesest silmapilgust. "Minu kuningas" räägib loo Tonyst ja Georgiost (Emmanuelle Bercot, Vincent Cassel) – märkamatust kontorihiirekesest ja kõigi seltskondade naelaks olevast karismaatilisest alfa-isasest. Ehk siis naine, kelle sarnane ei taha sisimas ükski naine olla ja mees, kellele soovivad sisimas sarnaneda kõik mehed. Maiwenn rajabki oma vastanduse sellistele võimendatud stereotüüpidele, et oma vastandlikkuses tõmbuvate maailmade konflikt oleks veel ilmsem.

Kino ongi oma pildilise esteetikakoodi kehtestamise kõrval ka märkimisväärses osas draamakunst ning "Minu kuningas" on väga tugevate näitlejatöödega ja hea stsenaariumiga linateos, mis mõjub värskendavalt just elulisuse ning usutavusega. Muidugi kasutab Maiwenn ka hoopis moodsamat filmikeelt, kui seda teeb Hollywood oma loendamatutes suhtedraamades, tulemus ei jäta aga külmaks ka neid, kes romantilistesse filmidesse muidu ehk eriti tõsiselt ei suhtu.

Kui "Minu kuningas" on film tänapäeva inimese emotsionaalsest kriisist, siis Tšiili lavastaja Pablo Larrain tegeleb oma filmis "Klubi" moodsa maailma eetilise ja religioosse palega, mis on samuti jõudnud kriisi. Või ehk polegi tegemist kriisiga, võib-olla on need kriisimärgid olemas olnud kogu aeg, kuid neid pole seni sellistena tõlgendatud? Lapsepilastusjuhtumid kirikus ja religioossetes ringkondades leviv ajupesu, millest "Klubi" tõukub, on meedias laiemat kõlapinda saanud just viimastel aastatel.

Samas on need kuriteod toimunud aastakümneid ja raske on leida seda, kes viskaks esimese kivi. "Klubis" saabub kirikust väljaheidetud vaimulike vanadekodusse noor preester, et uurida üht maja uue asukaga seotud enesetapujuhtumit. Uurija salajasem agenda, mida tagandatud preestrid kahtlustavad, on nende pelgupaikade sulgemine ja kurjategijate kohtu alla andmine. Vaimulik uurija aga lähtub kõigile ootamatult kristlikust eetikast ja jätab lõpu vaatajale, võimaldades tal asuda kõrgeima kohtumõistja rolli. Ka "Klubi" teevad suureks andekad näitlejad ja vapustav lugu, mis näitab mitte ainult moraalselt degradeerunud vaimulikke, vaid osutab ka väikses kogukonnas peituvale ohule sellises suletud ringis korda saadetud kuritegude varjajana. "Klubi" paljastab need mehhanismid, kuidas selliseid väärtegusid on varjatud, vaimulike eetiline kriis saab sotsiaalsed ja poliitilised mõõtmed.

On vaatamist, on mõtlemist.