Jaak Kilmi: ma ei taha pätte glorifitseerida
Viimased kümme aastat dokumentalistina tegutsenud Jaak Kilmi proovib taaskord kätt mängufilmi režissöörina. Sel suvel hakkavad seiklusfilmi "Sangarid idast" võtted, kinno jõuab film 2017. aasta alguses. Film räägib vabaduse ja valikute erisustest nõukogude Eestis ja läänes ning sündmused keerlevad ümber noorte eesti poiste, kes 80ndatel Nõukogude Eestist Soome kaudu Rootsi põgenesid. Kilmi andis kultuuriportaalile intervjuu, kus rääkis ka sellest, milliseid dokfilme on raske teha.
"Sangarid idast" toetub tõsielusündmustele. Mis on olnud inspiratsiooniallikad?
Kui ma olin 11aastane väike poiss, aastal 1984, siis oli palju lugusid eesti poistest, kes kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi või Saaremaalt kummipaadiga Rootsi sõitsid ja kuidas kellelgi läks. Need olid kangelased, kes said siit põgenema ning mingis mõttes on tegemist toonases kontekstis märgilise asjaga – põgenemisega häda ja viletsuse orust.
Meie lugu toetub ühele konkreetsele minekule, kus neli poissi läksid piirivalvurite päeval kummipaadiga Soome kaudu Rootsi. See, et sa teed mingeid meeletusi kodumaal, pluss teed sellise meeletuse, et sõidad paadiga Rootsi, siis peab süda lööma teises rütmis, adneraliinivajadus peab olema suurem. 70-80ndate Rootsi ei pakkunud seda, mida poisid vajasid, mida nende pulss nõudis ning lõpuks jõudsidki nad sinna, et rööviti juveeliäri ja panka. Aga me ei ole dokumentaalsed, me mängime selle looga. See, mis päriselt juhtus, ei olegi nii tähtis. Seikleja satub ikka seiklustesse.
Kas küsimus on siis suuremas adneraliinivajaduses või sellest, et lääne ühiskonnaga ei suudetud kohaneda?
Adneraliinilaks paneb tegelased liikuma. Nad ei suutnud sulanduda ühiskonda, mis oli turvaline ja igav, sest nemad tahtsid seiklusi. See on faabula, aga ootamatus seoses on see ühenduses sellega, mis toimub praegu me ümber. Me tunneme õudust, et noored üksikud mehed Lähis-idast vallutavad sõbralikud Euroopa riigid. Noortel meestel on seiklus, adneraliinivajadus suurem.
See aga kinnitab hirmu, et nad tulevad siia ning lõpetavad kriminaalidena?
Ma ei moraliseeri ega anna hinnangut, vaid tahan öelda, et oleme või oleme olnud ise täpselt samasugused. Kui palju eestlasi on olnud põgenikelaagrites, näiteks Soomes 90ndate alguses. Mitte millegi eest ei olnud põgeneda, aga perede viisi elati põgenikelaagrites.
See on seiklusfilm. Kas tegemist on komöödiaga või tuleb film tõsisem?
See on seikluskomöödia, eks seal on tõsiseid kohti ka. Ma olen kogu elu tahtnud teha seikluskomöödiat, seiklusfilmi. Ma olen lihtsalt sunnitud olnud tegema viimased kümme aastat ainult dokumentaale. Aga poisikeselik kirg, et nalja saaks, oleks põnev, on alles.
Kas lool on mingi moraal või sõnum?
See on midagi sellist, et isegi kui sa oled uljaspea ja seikleja, siis mitte kaotada inimlikkust. Ma ei taha pätte glorifitseerida ja meie tegelased ei ole vägivaldsed kurjategijad, nad ei tee otseselt kurja. Nad on seiklejad, rahutud hinged. See film on pühendatud seiklejatele ja headele pättidele.
Tegemist on nelja maa koostööprojektiga: Eesti-Soome-Rootsi-Läti. Kus võtted toimuvad?
See on veel lahtine, aga filmida Stockholmis, Helsingis, Põhja-Soomes on meil nagunii vaja. Osad interjöörid teeme kindlasti Eestis, välisvaated Soomes, Rootsis. Kindlasti on vaja ka Soome-Rootsi näitlejaid, kuna ainult kolmandik tegevusest leiab aset Eestis.
Sa oled pikalt dokumentaalfilme teinud. Tihti jagunetakse kas dokumentalistiks või mängufilmiinimeseks. Kummaks sa ennast pead?
Ma tunnen end kindlamalt küll dokumentaalfilmis. Olen nii palju eri tüüpi dokke teinud ja eks ma pean ennast dokumentalistiks küll. Ma pigem vaatan suure huviga dokfilmi kui mängufilmi. Heas dokumentaalfilmis on palju põnevam maailm. Aga kuidagi kitsalt ei piiritleks ennast ega kolleege. Ma olen teinud ka kõvasti telereklaame ja viimasel aastal lahedat krimisarja Kanal2-le, mis peaks kevadhooajal eetrisse tulema. Ma ei ole näitlejate kasutamisest võõrandunud.
Minu meelest võiksid kõik filmitegijad dokumentaalfilme ka teha, sest see sunnib mõttetööle, kuidas kujutada tegelikkust. Mängufilmi on oluliselt lihtsam teha kui dokkfilmi.
Miks see nii on?
Mängfilm on paljuski ette kirjutatud.
Ka dokumentaalfilmides lavastatakse?
Jah, aga sa pead selleks meetodi välja mõtlema. Mängufilmil ei ole vaja seda teha - sa mõtled välja stilistika, kuidas asi käib, kes on näitlejad, kuidas nad räägivad, aga dokfilmis võtad mingi teema ning pead ise looma raamid, mida näidata ja kuidas lugu rääkida. Pead mõtlema, kas kasutada näitlejaid, taaslavastust, kaadritagust häält või lasta lool ennast ise jutustada; vaatad, mis suhe on autoril looga – need on intellektuaalselt huvitavamad küsimused kui need, mis mängufilmi puhul.
Head dokumentaalfilmi on raskem teha?
Jah, dokumentaalfilmi on jube raske teha ja see läheb järjest raskemaks. Kõige halvem, mis juhtuda võib, on, kui dokumentaalfilm on formaalne. Formaalne on lihtne ja mugav olla, sest kellegi naha alla pugemine on kõigile piinarikas – nii tegijale kui sellele, kellest filmi tehakse. Sa pead ületama respekti tasandi ja olema hästi meeldivalt agressiivne ning see on muutunud mulle järjest raskemaks. Kuidas tungida inimese privaatsusse nii, et ta ka ise lõpuks sellega rahule jääks.
Üks hea näide on Marko Raadi "Fast Eddy vanad uudised" - suurepärane film, mis näitab, et tegelasele on võimalik väga lähedale pääseda ja olla isegi ebameeldivates situatsioonides. Mängufilmis on palju ekstravertsem protsess - seal tuleb kohal olla taustal, luua positiivset energiat. Dokfilmis on pigem tagasitõmbumine, aga samas tuleb vaadata, et ekraanil energia ära ei kaoks. Kõige tuimem on see, kui sa lased asjadel juhtuda nii, nagu nad juhtuvad – siis ei tule kunagi midagi. Elu on kohutavalt amorfne ja dokkide tegija peab mõtlema, kuidas amorfsest elust essents välja pressida.
Aga miks sa pikalt mängufilme ei teinud - polnud huvi või head ideed?
Ma proovisin erinevaid asju. Kogu aeg on olnud mingi mängufilmi teema õhus, mõni stsenaarium laual, aga ühel või teisel põhjusel ei ole see õnnestunud. Näiteks Kiur Aarma ja Tiit Aleksejeviga valmistasime ette ühte korralikku ajaloolis-eepilist filmi, aga paraku ei ole nende finantsidega, mida Eesti Vabariigist on saada, suurt ajaloolist filmi võimalik teha. Need teemad olid Eesti ajaloost, Eesti-kesksed ning sinna on keeruline leida välistootjaid, kes hüppaksid pardale. Lugu võib olla suurepärane, aga ühel hetkel jääb ta toppama, kuna raha ei tule. Ma olen selle aja jooksul elanud nii paljudes mängufilmimaailmades.
Antud lugu, "Sangarid idast", on Kristjan Taska ja Maria Avdjushko ammune plaan. Ingliskeelne pealkiri on "The winner takes it all". Võib olla tuleb Eesti oma ka "Võitja võtab kõik". Selles loos on koostööpotentsiaal kõige paremas mõttes sisse kirjutatud.
Kas sotsiaalsetel teemadel, mida filmid kajastavad, on mingit mõju? Kas see muudab midagi?
Kindlasti! Ma olen õppinud filmidest palju. Näiteks filmid, mis räägivad sellest, kuidas valmivad meie rõivad, mis oludes ja mis hinnaga - need valgustavad ja neid sa ei unusta.
Aga kas inimene hakkab teistmoodi tarbima?
Ta hakkab teistmoodi mõtlema ja suhtuma. Sa mõtled selle peale, mida sa sööd. Sa lihtsalt ei tarbi, vaid ka mõtled. Me ei muuda maailma, aga me paneme inimese natuke teadlikumalt käituma. Filmid õpetavad, mis on telgitagustes, et me naiivselt ei usu kõigesse.
Samas on ka dokumentaalfilm subjektiivne autori vaade. Sellesse tuleb ka teatud kriitikaga suhtuda.
On mingid teemad, kus ei saa olla subjektiivne. Kui Arto Halonen "Sinivalges vales" tuli dopinguväidetega välja, siis see ei saa olla lihtsalt subjektiivne. Ta peab tuginema millelegi, mis on tõsi.
"Moest väljas" on küll jutustatud läbi Reeda, mis annab sellele subjektiivsuse, aga see, mida me näeme, ei ole ainult subjektiivne - kui palju jäätmeid loob rõivatööstus näiteks. Dokfilm ongi lahe, kuna vaataja võib mõelda, et see on subjektiivne või võib mõelda, et see on tõsi. Mängufilmide puhul on kõige subjektiivsemad need, mis põhinevad tõestisündinud lugudel. Seal on kõige rohkem subjektiivsust. Sama lugu meiega, aga me ütleme ausalt, et aines põhineb ajaloolistel sündmustel, aga mitte terve lugu.
Toimetaja: Valner Valme