Arvustus. Õhtumaa inimesed ja mao embus ({{commentsTotal}})

"Mao embus" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film

"Mao embus"(Kolumbia, Venetsueela, Argentiina 2015)

Režissöör: Ciro Guerra

Osades: Jan Bijvoet, Antonio Bolivar, Nicolás Cancino

Kinos alates 29. jaanuarist

Ciro Guerra kolmas film "Mao embus" viib meid sügavale Amazonasesse, rännates paralleelselt aastas 1909, kus šamaan Karamakate kohtub räsitud lääne inimese Theodor-Koch Grunberiga ja aastas 1940, kus ta kohtub natuke vähem räsitud Richard Evans Schultesiga. Kahte valget meest ühendab huvi püha taime Yakruna vastu. Film põhineb erinevate seiklejate päevikutel ja ülestähendustel, muidugi mitte rangelt.

Ma ei ole ammu ühtegi filmi arvustanud, ega ka kinos näinud, bear with me, viimati käisin Kosmoses "Tasujaid" vaatamas, otseloomulikult ilmneb tugev kontrastivahe, kui ühel pool on mälestus fullcore actionist, mille eelarve on sama suur kui kultuurkapitali aasta oma ning teisel pool "Mao embus", projekt, mis oli töös viis aastat ning filmiti üles seitsme nädalaga. Sestap ma ei võrdle seda millegagi.

Esiteks, see film on kõva. Põhimõtteliselt kutsun üles kõiki arvustusi pikalt saatma, kaasaarvatud käesoleva, ja minna seda filmi lihtsalt vaatama, Sõpruses näidatakse.

Kui aga soovid rohkemat teada, siis film on võetud üles 35mm mustvalgele filmile, see on ilus. Soovides jääda iseendale lähedaseks, ei kasuta ma sõna rakurss, vaid selgitan kuidagi kõigile arusaadavas keeles. Need kaadrid, siin filmis, inimene, saad aru, sa võiksid igast ühest pilti teha ja endale Facebooki kaanefotoks panna. Ausalt.

"Mao embus" räägib paljust, ma puudutaks mõnda kohta õrnalt. Meie, õhtumaa inimestena, oleme asjadest hõivatud. Meie ajalugu on asjade ajalugu, esimesed keraamilised potid, riidehilbud, Rooma impeeriumi lipp. Savist tahvlid, mille peale väidetavalt kirjutatud on. Aga seda ei saa pahaks panna, ma arvan. Karamakate küsib Grunberilt, et miks ta oma asju kaasas lohistab, milles seisneb valge mehe obsessioon objektidega? Grunber vastab, et kui ta nendega kodumaale tagasi ei lähe, ei usu teda mitte keegi, selles osas, mida ta näinud on.

Alguses oli sõna, olgu selleks kasvõi urin, enne esimesi savitahvleid, potte ja muud. Karamakatel pole vaja asju, tal on põlvest põlve edasi antud sõna ja see usk, mis sellega kaasneb. See film toob esile eelmainitu ja teaduse vastandlikkuse ning selle puutepunkti, kus nad kohtuvad. Konflikte on siin veel, aga pole vaja mul neist kõneleda enam ühti. Ta ei pane sind pooli valima, välja arvatud see üpris suur osa, kus ta ajalootunnina dubleerib.

Koloniseerimine on verine. Kautšukiparunid. Hõimud elavad loodusega harmoonias, valge mees teeb konkurssil kõige madalama pakkumise ja seejärel hõimlased oma orjaks. Ei saa mitte kaasa tunda, eriti kui tollane president Reyes nimetas seda tsivilisatsiooni toomiseks. Rooma impeerium. Ma olen veendunud, et see kõik siin, mis me oleme igavuse peletamiseks ehitanud, on ka see, mis meid üksteist närima paneb. Nii kummaline kui see ka ei kõla, tundub džungel olevat ainus koht, kus inimene pole inimesele hunt.

Ma tahtsin kirjutada siia veel sellest, tsivilisatsioonist ja inimeseks olemisest, aga see on kõik bullshit. Ego on rudiment. Karamakate ütleb, et teadmised kuuluvad kõigile. Läbi puude, mägede ja jõgede räägib maailm temaga.

Meil jääb üle ainult kuulata.

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: nihilist.fm



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: