Mihkel Kunnus: avalik toetus prokuratuurile seoses "Untitled-12" kohtuasjaga ({{commentsTotal}})

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Mihkel Kunnus kirjutas otseste näidete põhjal avaiku toetuskirja prokuratuurile seoses Kaur Kenderi "Untitled-12" kohtuasjaga.

Seoses suure avaliku huviga, mis on seotud "UNTITLED-12“ kohtuasjaga, sooviksin avaldada toetust Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite tööle ning ühtlasi pakkuda käesolevaga hea kodanikutahte korras mõningat intellektuaalset toetust, sest avalikus ruumis asetleidva arutelukultuuri tase on kahetsusväärselt madal, mistõttu on tekkinud ja kinnistumas palju ohtlikke väärarusaamu ja need võivad kahandada õiguskaitseorganite avalikku mainet.

Kasutan selleks konkreetseid näiteid, mis avalikus ruumis ringlevad, kusjuures neist suure osa relevantsus kohtuasja suhtes on pelgalt näiv, aga just see näiv relevantsus kahjustabki õiguskaitseorganite avalikku mainet.

Annan kõigepealt kümme retoorilise praagi tüüpnäidet, siis kaks täiesti üldist märkust kultuuriprotsessi kohta ning seejärel põgusa visandi kahtlustava psühholoogilisest profiilist ning ettepaneku, kuidas teda tuleks kohelda.

Tüüpnäide 1.
"See, kes teost läbi lugenud pole, ei ole pädev kaasa rääkima.“ - see väide on väär.
Põhjendused leitavad TÜ kunstifilosoofi Marek Voldi doktoritööst "The epistemic and logical role of definition in evaluation of art" (TÜ 2007, netis saadaval)
Usaldavamad lugejad võivad piirduda nn "lapseversiooniga" – Marek Volt Vahetu kogemise roll kunstiteose hindamisel: ontoloogilised ja episteemilised eeldused, Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, 1-2

Tüüpnäide 2.
"See ei ole lapsporno, see on kirjandus!“ - sellesse retoorilisse sõlmpunkti põimub palju vigu, mis on seotud lihtsa ontoloogilise veaga: eeldatakse, et üks ja sama asi ei saa korraga olla nii lapsporno kui kirjandus. NB! Asja muudab kurioosseks see, et iga lapsporno teos on korraga mingi muu kunsti osa. Ei saa eksiteerida "puhast lapspornot“, iga konkreetne lapspornoteos on samal ajal ka filmikunst, fotokunst vms.
Lühemalt: totaalne kunstivabadus tähendab seda, et selline asi nagu lapsporno ei saagi eksiteerida.

Tüüpnäide 3.
"Riik tahab hakata määrama, mis on kirjandus ja mis on mitte“ - eelnevaga lähedalt seotud juhtum: riik ei otsi kirjandustunnuseid, vaid lapspornotunnuseid ja kui need on ühe objekti küljes, siis kannatavadki mõlemad. See on samasugune viga, kui öelda: "Riik saadab noori isasid välisriikidesse püssi alla!“. Ei saada, sõdureid saadab, aga sõdur on ka vahel noor isa.

Tüüpnäide 4.
"Kas on üldse vaja meenutada, et kui riigid lähevad sõtta kirjanike ja kunstnike vastu, siis sõltumata asja konkreetsest lahendusest jäävad ajaloo silmis kaotajaks nemad?“(PEN) - taas kahe eelnevaga seotud viga. Eeldatakse, et omadus kirjanik on ontoloogilises hierarhias kõrgeim. Pareerida saaks vastuküsimusega: "Kas kirjanikel on sellise taseme puutumatus, et nad lausa ei saa kuritegu sooritada?!“ Küüniliselt võiks lisada, et kuna riik ka ei saa määratleda, kes on ja kes pole kirjanik, siis oleks kõige lihtsam end enne mistahes kuritööd kirjanikuks kuulutada.

Tüüpnäide 5.
"Teose loomisel ei kanntanud ükski laps ja fiktsionaalsed lapsed ei kannata“ - lihtne retooriline viga. Fiktiivne karakter ei kannatagi, aga see ei tähenda, et fiktsioonil poleks võimet reaalseid kannatusi tekitada.

Tüüpnäide 6.
"See on jälk ja iiveldama-ajav tekst, mitte porno, mille eesmärk on tekitada iha ja erutust“ - unustatakse ära eesliide laps-. Iga lapsporno ajab normaalse inimese iiveldama st antud väide ei päde taodeldava eristusena.

Tüüpnäide 7.
"Keegi ei sunni seda lugema ja selle saamiseks peab lausa vaeva nägema“ - kas see iseloomustab igasugust lapspornot.

Tüüpnäide 8.
"Kas läheme arengus tagasi, et hakkame järk-järgult kättevõideldud vabadusi piirama“ - eeldatakse infantiilselt, et iga vabaduse lisamine on alati progress, pluss tehakse tüüpnäites 2 toodud viga.
Kunstivabaduse ahenemine mõnes sfääris võib olla moraalne progress teises sfääris st tegu on väärtushierarhia teisenemisega. Seda, et karusnaha kunsti, loomapiinamiskunsti (tsirkus, härjavõitlus) jms piiratakse ja välja tahetakse rookida ei pea ju allakäiguks. Või ülimalt virtuoosse timukakunsti kadu. Ka räigema kunsti üha rangem piiramine suureneva empaatia ilming. Filmides ei või isegi lehmi enam põletada!

Tüüpnäide 9.
"Kenderi karistamine on esmane märk diktatuurist ja vaikivast ajastust, täna Kender, homme Kivirähk jne“ see on demagoogiavõte Libe tee (slippery slope) võrdlus "täna koooseluseadus, homme pedofiilia, siis sekrofiila ja abielu laternapostiga“.

 

Märkus 1.
Põlastusega vaatame aegadele ja kultuuridele, kus abiellutakse lastega, me oleme uhked, et meie tundlikkus on suurem. Varem tunduks mõeldamatu, et riidemoodi – disainerite kunstiloomingut ja rätseppade loomevabadust – hakataks piirama öeldes, et see ei vääri puuris virelevate loomade valu.
Nii nagu tsirkus ja härjavõitlus on kunstid, aga nende jäle loomus on nüüd teinud meid selle suhtes tundlikumaks. Neid keelates tajume ometi progressi. Pange tähele: keelates tajume progressi! Mitte uutele jälkustele eluõigust andes ja aplodeerides nende leiutamisele, vaid värdvorme ajaloo prügikasti saates. Ei saa täielikult nõustuda Walter Benjamin mõttega, et igasugune kunsteos on ühtlasi barbaarsuse asitõend, et kindlasti tasuks mõelda, milline kunst väärib oma värdjalikku sünnikaaslast ja seda maailmas, mis upub niigi nii kunsti kui barbaarsusesse.
"Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin, karakter sellise maailmakirjanikult, kelle elu viimasest teosest võime leida mõtte, et miski ei vääri süütu lapse pisaraid. Kindlasti ei maksa isegi riskida – riskida! - ühegagi neist, neid on niigi liiga palju.
Ja vaadake karistuspraktikate ja vanglate ajalugu – selles peegeldub Euroopa tundlikkuse kasvamise ajalugu!

Märkus 2.
Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja "kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma teravust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.
Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.
See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad.

Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigusriigis jokitajad "ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).
Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: "Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: "Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”
See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi "Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

"Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski peagi algavat ajastut. Aga tasapisi on Euroopa selle suure inimesetundja näpunäidete järgi liikunud. Probleemiks jäävad sellises ühiskonnas need inimesed, kes ikkagi tahavad teha kurja. Ja nad ka saavad.
Kuidas karistada inimest, kelle lausa iseloomulikuks tegevuseks on teha seaduse raames teistele haiget ja tüli, lihtsalt oma lõbuks või huligaansuskirest? Meie õigussüsteem selliste lustlike märatsejate eest ei kaitse, sest ei saagi kaitsta.
Pealegi, kas kohtunik, kes karistaks ilmset mölakat, sest saab, ei sünteesiks JOKKi ja Robin Hoodi parimad omadused?

Kaur Kenderi psühholoogiline profiil

Ülimalt sümptomaatilise koondpildi leiab ajalehest "Äripäev“ 08.01.2016, kuhu Kaur Kender kirjutas artikli "Eesti vihkab noori“ ja kõrvalpildil on ta tema tavapärases riietuses ja olekuga.
Annan punkthaaval olulisemad tunnused (kuna analüüsitav on avalikus meediapildis väga esindatud, võib mu tähelepanekutes hõlpsalt ise veenduda).

-käitub ühiskonnas kohmakalt, ei taju hästi kultuurinorme, otsib neid, ületab tihti ja on tihti teiste reaktsioonidest üllatunud

-otsib noorte sõprust,

-sõnakasutus ja üldine käitumine on provotseeriv, ropendab palju, olek on väljakutsuv

-tegeleb ohtralt enesekehtestamisega,

-kultuurihuvideks arvutimängud, räpp

-tahab lõhkuda just neid vabadusi, mille on kehtestanud vanemlikud agendid kultuuris (õpetajad, politsei, lapsevanemad), nõuab õigustust mõnuainetele, ropendamisele, igasugusele mitteviisakusele jne

-meeldivad autod ja prestiižkaubad

-riietub alati nagu teismeline ja identifitseerib end nende kogukonna liikmena.

No viimane punkt tegi vast asja ka igaühele selgeks, iga põhikooliõpetaja noogutas juba ammu äratundmisest. Tegu on täiesti tavalise teismelisega.

AGA. Ja nüüd tuleb aga. Täiesti tavaline energiat ja krutskeid täis teismeline, aga kes on vangistatud keskealise mehe kehasse. Ta ei tunne end seal mugavalt, kõik on nihkes ja hing segaduses. See vaene mürsikuhing on vales kehas – Kaur Kender on transager.

Õnneks hiljuti kajastati meedias ühe transseksuaali juhtumiga päris põhjalikult, milline piin on olla vales kehas. Ja ometi ei saa vaest poissi vangi panna, kellel on isegi raske. Lisaks haigusele veel vanglakaristus lisaks! Mõelge, mis tunne oleks tavalisel teismelisel eluvennal, kellelt kõik eeldavad täiskasvanu käitumist, kõik inimesed käituvad temaga, nagu ta oleks keegi muu, kellena ta end tunneb ja identifitseerib. See on põrgu!

Seega oleks minu ettepanek – meenutagem meie kultuuri tundlikkuse kasvamise ajalugu! – et riik mitte ei represeeriks, vaid aitaks teda, ning rahastaks täies mahus tema eavahetusoperatsiooni. Pärast oleks kõigil segadust vähem! Turniks vanadel hoonetel üks õbluke ümmarguse näoga poiss rohkem, vinn põsel, koni hambus, piidleks pahuralt möödakäijaid, kiruks õpse ja mente ning joonistaks müüridele peeniseid ja lemmikräppari logosid. Kõik täpselt nagu peab.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: