Arvustus. Manfredi uus kino Viru varietist ja Kalju Saarekesest ({{commentsTotal}})

Punane varietee
Punane varietee Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film

"Punane varietee"(dokumentaalfilm, Eesti 2015, Filmivabrik)

Režissöör-operaator: Manfred Vainokivi

Produtsent: Marju Lepp

Stsenarist: Manfred Vainokivi

Esilinastus 27. jaanuaril kinos Sõprus

Taevake, ma polnud sellist asja näinud. Sõpruse kinosaal oli nii rahvast täis, et osa seisid püsti ja osa istusid põrandale (nagu minu lapsepõlves Kinomajas mõne erootilise filmi seansil). Publikus oli igavene hulk eri vanuses kauneid daame. Ma ei tundnud ühtki, aga eks nad kõik olid mingil moel seotud selle Viru majaga või mõne teise varieteega Olümpia või Tallinna Meritoni hotellis. Või baleriinid, kes aegajalt sutsaka varietees teevad, et vähegi teenida.

Ma oleksin nagu suurilmadaamidele sülle kukkunud. Endal sokid ja kingad auklikud, seitel viltu ja lahja õlu pihus.

Kuna saal oli pungil, istusin esiritta mürtsti maha ja õigesti tegin, sest enne linastust tuli saali ette varietitrupp ja sabatupsuga tagumikke hööritati nii lähedal, et ma oleksin võinud püsti tõustes käega katsuda.

Tolle järgi võinuks arvata, et kohe järgneb kinolinal tunnikene sovetskoje shampanskoje pritsimist ja kassikullast glamuuri. Aga võta näpust. Nagu Manfredil tihti, ilmusid ekraanile vanamehed, kes hakkasid jagelema vanade varieteeaegade üle. Et kes kellelt tüdrukud ära varastas ja kes parema show püsti pani. Üks kadunuke oli teiste arvates egomaniakist rahvatantsija, teine on surma veerel, ometi ihaleb kübetki tunnustust. Viidatakse, et tantsijate maailm ongi eneseskne ja ennast imetlev (harjutatakse tihti peegli ees). Samas on selge, et see on maailm, kus tehakse meeletult tööd (ja öösel pannakse vahel meeletult pidu).

Keskne kuju filmis on Kalju Saareke (suri läinud septembris), talle sekundeerivad Ago-Endrik Kerge, Ülle Ulla ja teised varieteekoreograafid ja staarid. Enamus neist olid ka Estonia teatri staarid.

Eks me oleme teadnud, et Virus tantsisid valdavalt Estonia baleriinid (filmis räägitakse, et Viru litsid näeksid laval paremad välja, aga need ei oska tantsida, seega tuli olmedaamide hulgast sõeluda välja mõned tantsijad ja baleriinide hulgast ebabaleriinilikult kurvikamad persoonid).

Esimest korda on need kaks tantsimist: ballett ja varietee, otse ja klaarilt kokku viidud ja viidatud, et ka variett võib olla kunst ja balletis olla erootilisi elemente. Need tantsud polegi teineteisest nii kaugel. Eriti kui tantsijad on sama kooliga. Ja mine võta kinni, kummas majas kahelpool Tammsaare parki rohkem tööd tehti. No raha teeniti rohkem ikka kõrgemas majas. Ja elati lõbusamalt. Aga intriigidest ei pääsenud kummaski.

Manfred filmib taas kord surma veerel kunstnikku, ja samas pikib vahele nalju ja absurdi. Delikaatselt. On naeru läbi pisarate, ehkki keegi ekraanil otse nalja ei rebi. Nali tekib situatsioonist ja totratest jagelustest, karakteritest ja see ongi parem kui teadlik dialooginali. Paneb ka järele mõtlema, kui palju on meie oma elu traagilistes olukordades totrust ja kerges igapäevas sisemist haigutavat õudust.

Kardan, et kui keegi teeks filmi Estonia teatrist või ükspuha mis teatrist, siis sellist saalitäit publikut kokku ei tuleks. Mis paneb mõtlema, et kus ikkagi rohkem käidi ja kumb maja oli olulisem. Karta on, et sama on vaadatavusega telekas. Ehk ei ole vaja küll mõõtma hakata, kus oli rohkem kunsti või kunsti mõistmist, vast ikka Estonias. Aga erutust ja kirge? Ja mis on kunst väärt ilma erutuse ja kireta?

Ja veel - tahtmatult kaldub suurem sümpaatia nende poole, kes olid kogu täiega varieteetööl (võrreldes nende staaridega, kelle jaoks Viru oli rohkem haltuura ja kes ehk veidi varietti põlastasid, sest olid varieteetöö tõttu teatris surve all). Kui juba siis juba.

Meeletu esilinastusepidu kestis Maiasmokas hommikuni. Maabusin ühte lauda vene daamidega, kes keeldusid ütlemast, kes nad on (olnud), millega tegelevad. Ja ma siis ei pinninud, valasin lihtsalt veini ja loba jätkus. Vastu hommikut võttis mu valvekorra üle üksi jäänud Tarmo Urb ja ma loovutasin kergendusega talle kogu daamide komplekti. Võimalik, et Tarmo oli rõõmsameelsete (nüüd juba keskealiste, samas eatute) tütarlastega varasemast tuttav.

Toimetaja: Jaanika Valk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: