Lugege katkendit: Alexander Genis, "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" ({{commentsTotal}})

Alexander Genis
Alexander Genis Autor/allikas: USA saatkond Moskvas

Loomingu Raamatukogus ilmus XXI sajandi Proustiks nimetatud Alexander Genise "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra", mille on vene keelest tõlkinud Toomas Kall.

Riias sündinud nüüdne ameeriklane Alexander Genis elab rohkem raamatutes kui New Jerseys. Tema "raamatusõbra kamasuutra" on tänapäevainimese hedonistlik tagasivaade raamatute kuldaega. Loomingu Raamatukogu truudele lugejatele võivad tema "Lugemistunnid" kergesti pähe tuua paralleeli 2015. aastal (nr. 28-30) ilmunud Marcel Prousti ja tema "Lugemispäevadega", kuid Genis on Proust 100 aastat hiljem, koos kogu paradigmamuutusega, mille vahepeal möödunud aastasada on endaga kaasa toonud.

See ei tähenda, nagu ei oleks Proust üks Genise lemmikautoreid. Vastupidi – Proustilt ongi ta ehk õppinud kirjanduse süvahoovuste lähivaatluse kunsti. Klassikalembusest räägivad ka esseed Iiobi raamatust, vanadest roomlastest ("halvad roomlased sarnanevad Beriaga, head – Rooseveltiga") ja Islandi saagadest, Joyce’ist ja Dickensist, Dostojevskist, Tolstoist ja Bulgakovist jne. Aga erinevalt Proustist ei häbene Genis armastada ka midagi lihtsamat - Alexandre Dumas’ vanemat ja Jules Verne’i – ja tema kamasuutra sisaldab ohtralt huumorit, mis kohe kindlasti ei iseloomusta prantsuse Kadunud Aja otsijat. 

Kuivõrd klassikaline raamatusõber, kes on raamatuid lugenud varajasest koolipõlvest peale ja pillanud supiplekke "Švejki" või "Kolme musketäri" lehekülgedele, muutub tänapäeval üha haruldasemaks, tundub kõigile neile, kellel on Genisele vähemalt osaliseltki kattuv lugemisminevik, et nad on ühe kamasuutra-klubi liikmed.

          "Kosmopoliit pole mitte maailmakodanik, vaid Paabeli torni allüürnik ja Aleksandria raamatukogu lugeja."

KATKEND:

Блудень. Rasked raamatud

 

Mitte iga raske raamat ei ole väärt, et ennast sellega tappa. Mina sain sellest aru neljandal kuul. Esimesed kolm kulusid sellele, et lugeda läbi üksteist lehekülge „Finnegans Wake’i“. Mul olid viied kommentaarid, venekeelne tõlge ja piluga joonlaud, et read segi ei läheks. Ja kõik ilmaaegu. Meeleheites pöördusin abi saamiseks ekspertide poole. Need kogunesid igal teisipäeval ühe 42. tänava hotelli tagatuppa ning analüüsisid Joyce’i šedöövrit – ja seda juba kolmkümmend aastat. Mina jõudsin nende juurde 126. leheküljel. Eakamad professorid ei lootnudki lõpuni elada. Tõlgendamise protseduur seisnes selles, et kokkutulnud lugesid ette kümme rida (lõike tekstis ei ole) ning üritasid üksteisele seletada, mida nad aru said. Mind võeti vastu tänu aktsendile – venelasi ei olnud nende juures veel käinud.

„Kuna mitte keegi ei tea,“ selgitati mulle, „mis keeles see raamat on kirjutatud, siis võib igaühest abi olla.“

Minust halvemini luges ainult üks Corki neiu. Asjatundjate seas on käibel legend, et kui Joyce’i lugeda ette lootusetu iiri hääldusega, siis on kõik nagu peo peal. Kui selgus, et ka see polnud tõsi, oligi minu kord. Lugedes täishäälikuid umbropsu, kaashäälikuid aga nagu juhtus, puterdasin ma oma tüki ära. Ootamatult kumas läbi semantilise udu poolarusaadav sõna: mandaboutwoman.

„Ma sain aru, et naine,“ lausus Corki neiu nukralt, „aga ma ei saanud aru, missugune naine.“

Punastades ütlesin ma, missugune, aga panin siis raamatu kõrvale, olles otsustanud, et olin andnud selle heaks oma parima.

See veel ei tähenda, et nii peabki kõikide raskete raamatutega tegema. Raskeid raamatuid tuleb lugeda, kui need on seda väärt, sest teisiti poleks saanudki neid kirjutada.

Tegelikult on kõik suured raamatud olnud alguses rasked ja tihti ka ebasündsad. Isegi Puškini „Ruslan ja Ludmilla“, kus kaasaegsed leidsid rohkem vulgarisme kui meie Brodskil. Veel enam, keeruline muutub aja jooksul sageli lihtsaks, nagu juhtus „Andrei Rubljoviga“, seevastu lihtne, nagu Chaplin, jääb iseendaks, mida temaga ka ei tehtaks. Õnn, et üks ei kaota ära teist.

Juhtub muidugi, et keerukusaste ületab taluvuspiiri, kuid mõnikord, nagu näitas minu kogemus Joyce’iga, tasub visadus ära terveks lugejaeluks.

Ma olen alati lugupidamisega vaadanud neid, kes väidavad, et nad on lugenud „Ulyssest“. Ise julgesin ma seda teha alles siis, kui „Inostrannaja Literaturas“ ilmus venekeelne tõlge. Sellepärast ma olingi ajakirja tellinud. Oli eufooriline 1989. aasta, ning iga kuu sain ma värske numbri koos teiste glasnosti viljadega. Sellest läks mul kõik segamini, nagu Leopold Bloomi peas, ja mulle tundus, et selle Dublini juudi odüsseia jätkub Ida-Euroopas, mis kiiresti muutus Lääne-, või vähemalt Kesk-Euroopaks. Raamatust õhkus vabaduseindu nagu ajalehtedestki, ja ma ei saanud enam elada ilma igakuise Joyce’i-süstita. Sellepärast, kui ajakirja 12. numbris kõik lõppes, otsustasin, et nüüd loen „Ulyssest“ alati. Nii tegelikult juhtuski. Kuid tõeliselt pöördusin ma Joyce’i juurde tagasi siis, kui ajalehtedest väsinud ajalugu läks raamidesse tagasi, mina aga tahtsin raamidest välja – Egeuse merele.

Laevale „Odysseus“ võtsin ma kaasa peale „Ulyssese“ (seekord originaali) ka Homerose eepose – et kohapeal võrrelda. Nädala pärast avastasin, et neil raamatutel ei ole teineteisega mingit pistmist. Kuulsad paralleelid kahe kangelase seikluste vahel on Joyce’i kargud ja müstifikatsioon. Homeros annab  tema romaanile sama, mida tellingud annavad ehitusele. Kõik, mida Joyce’i lugeja Odysseusest teadma peab, taandub sellele, mida on meile jutustanud Platon. Pärast surma, kirjutab ta „Riigi“ lõpus, valivad kõik hinged endale keha, et jälle maa peale tagasi tulla. Odysseuse hing mäletas endisi raskusi ning, jätnud kõrvale igasuguse auahnuse, hulkus kaua ringi, otsides tavalise inimese elu. Odysseuse sellest – teisest – elust räägibki „Ulysses“.

 

*

Esimest korda saab seda raamatut lugeda ainult punktiirselt. Igat rida pooleli jättes, et kommentaaridesse sukelduda, saab teada palju vajalikku ja veel rohkem ülearust. Kommenteerija abita pole võimalik mõista, mida on kirjutatud, tema abi jätab aga segaseks – kuidas on kirjutatud. Kommentaar kirjeldab üksikuid klaasikilde, selleks aga, et pilk haaraks romaani mosaiiki, tuleb tõusta sellest kõrgemale, heita kõrvale üksikasjad, hiilida mööda stiilist, unustada vihjed ajaloole ja kirjanduslikud allusioonid, ning näha, nagu sputnikult, raamatu geograafiat.

Kaks meest kolavad linna peal. Ühte on vallanud auahnus, teist armukadedus. Esimest ei tunnustata, teist petetakse. Mõlemal on paha olla, aga isemoodi. Stephen Dedalusel on kõik alles ees: „Ulyssese“ kirjutamine teda alles ootab. Leopold Bloom on aega lootusetult toppama jäänud. Ta uitab linna peal otsekui viitsütikuga pommiga, mis on seatud truudusemurdmise tunnile. Bloomi sisemonoloog on katse see pomm ära unustada. Püüdes „jääkaru“ peale mitte mõelda[1], liigub ta ringiratast ümber hella koha, ja tema mõtted, haarates tervet maailma, kirjeldavad musta auku. Selles on peidus sedavõrd hirmus fakt, et romaan pakub selle eest varju.

Dedaluse seosed kirjandusega on lihtsamad kui need, mis seovad Bloomi naisega. Joyce teadis kirjandusest rohkem kui naistest. Tehes naistest mõistatuse, ei avalda Joyce kujutatud paari saladust ka meile. Me ei tea, miks Bloom ei ole kümme aastat oma naisega maganud – see aga on süžee keskne eeltingimus. Rohkem ei ole süžees tegelikult midagi. Just see teeb „Ulyssesest“ sajandi raamatu. Sajandi, millele Joyce tegi teatavaks värske tõe:

Ebaharilikust kirjutavad ajakirjanikud, ütles ta, kirjanikud jutustavad tavalisest.

 

Ülesannet lahendades asus Joyce elu üles lugema. Arvatakse, et tema avastas pildiotsija – nii enda kui ka Bloomi oma, aga see ei ole muidugi nii. Tegelikkust ei suuda keegi kirjeldada, sest see on alati ka seljataga. Joyce läks lihtsalt Tolstoist kaugemale, põhiliselt allapoole vööd. Niisugust asja on huvitav lugeda üks kord. Olles võtte ammendanud, keskendus Joyce instrumendile, lootes, et objekt lipsab ise raamatusse. Ja tõsi ta on: kõverpeegel mahutab rohkem, vitraaž valgustab maailma alt, ümbernurga ütled paremini.

Ometi ei saanud Bloomist, nii nagu autor oli lubanud, kõige tüsedamat inimest maailmakirjanduses. Me ei suuda teda isegi ette kujutada, nagu me ka ennast kõrvalt ei näe. Kes ütleb, et Bloom (oma iiri politseiniku kasvuga) on romaani kõige pikem tegelane? Tema mõttekäiku on uskumatult huvitav jälgida. Ja terves raamatus ei ole ei kaost ega juhuslikkust. Pigem, nagu nõustus arvama autor, on romaanile omane ülemäärane küllus, mis iseloomustab gooti katedraali, mida võib kas või iga päev vaatamas käia.

Kuid ka see on vaid osa kavatsusest. Viimane seisnes selles, et „Ulysses“ pakuks lugejale raamatu asemel elu. Selles pole mitte romaani fundamentaalne, vaid substantsiaalne raskus: me suudame seda mõista niisama palju kui elu – vähem, kui tahaks, ja rohkem, kui lootsime. Ja see tähendab, et paljud tekstiosad, nii nagu ka oluline osa elatud päevast, jäävad dešifreerimata. Jälgides tegelasi, kes teavad nii iseenda kui ka oma ümbruskonna kohta rohkem kui meie, oleme sunnitud aimama tervikut sõnakildude ja mõttejuppide põhjal. Joyce asetab meid salaja pealtkuuldud ja pealtnähtud maailma. Ning selle poolest Joyce’i maailm meile osaks saanud, instruktsioonideta ja seletuskirjadeta maailmast ei erinegi. Tegelikkust simuleerides paneb Joyce meid olukorda, millega me inimestena oleme küll harjunud, lugejatena aga mitte. Tegelikult me sellepärast loemegi raamatuid, et need on elust hämmastavalt erinevad. Raamatutel on eesmärk ja tagamõte, mis laseb ka viimasel ateistil tunda õndsust, mille teised teenivad välja palava usuga. Kuid „Ulysseses“ pööras Joyce lugejale selja, jättes ta saatuse hooleks, mille rolli mängib kirjanik. Meil ei ole valikut: seda raamatut tuleb võtta ilma peeneks närimata. Pimedus ja seosetus on osa katsumusest.

Vahel poolunes tundub mulle, et ma näen, kuidas Joyce kirjutas, kallates kõik ühte hunnikusse. Noorpõlves me nimetasime seda „pritsimiseks“: mida ka ei ütleks, kõik on naljakas ja tabav. Nii on sündinud Jerofejevi poeem „Moskva – Petuški“, mis meenutab elavalt „Ulyssese“ esimest ja kõige võluvamat peatükki. Muide mida edasi, seda keerulisem on, aga põhimõte on sama: käiku läheb iga väljailmunud sõna. Laadides endaga teksti, nakatab see sõna ümberkaudsed lõigud, kuni virulentne energia saab otsa. Tähenärijad on semantiliste mikroobide teatevõistlust ammu uurinud, aga „Ulyssese“ lugemine ei ole sellest lihtsamaks läinud. Ei aita viide kupleele või tsitaadile, ei aita diagramm ega kroonika. Kõik see laseb „Ulyssest“ küll nautida, kuid ei lase sellest aru saada, kuna sellele raamatule ei saa esitada põhiküsimust – millest see on? Ja juba selle poolest ei erine Joyce’i romaan kindlasti elust.

 

*

Ei saa öelda, et „Ulysseses“ pole ideid, neid on piisavalt. Nii paksust raamatust leiab neid suuremal hulgal. Näiteks poeetilisi: Muul, ütleb Stephen Dedalus, on teostamata sild. Või paradoksaalseid: Ophelia tappis enda, tuleb Bloomi pähe jampslik mõte, sest Hamlet oli naine. Lõpuks praktilisi: Postmaanteed on tüütud, kuid just need viivadki linna. Ometi on kogu see tarkus romaani hierarhias võrdõiguslik sõnaga „gurrhr“, mille raamatus ütleb välja kass. Samuti nagu maastik ja portree, on romaanis kujutamise objektiks ideed. Me ei pea neis orienteeruma, nagu me oleme harjunud, lugedes klassikute suuri filosoofilisi romaane. Kuid mitte alati ei tee suured ideed suureks ka raamatuid. Tšehhov ei ole Dostojevski, Jessenin ei ole Brodski, Võssotski ei ole Okudžava, ja üks ei ole halvem kui teine. Hegel arvas, et iga kunstiteose sisemuses on peidus idee – nagu iva, süda või seeme. Kuid valmis raamat ei meenuta ideed rohkem kui inimene spermatosoidi. Ja mitte ideed ei tee raamatuid raskeks; ideed, vastupidi, lihtsustavad teksti, sest need võib välja aurutada nagu „Sõjast ja rahust“ ajalookontseptsiooni. Kõige raskem on jagu saada korrastamata kaosest niisuguses raamatus, millel puudub autori eesmärk ja mõeldav mõte. Joyce’i meelest oli see naljakas. Ta heitis kirjanduse üle nalja, jättes „Ulyssese“ tühjaks, kuid täielikuks.

Kui Dublin maa pealt minema pühitakse, kiitles kirjanik, saab linna „Ulyssese“ järgi taastada.

Õnneks ei ole keegi üritanud seda teha, küll aga võtavad miljonid lugejad Joyce’ilt laenuks ühe päeva ning annavad sellele nimeks „Bloomsday“, või nagu pakkus üks tõlkija – "Блудень“[2]. Alustades seda päeva praetud neerudega, jätkates Gorgonzola juustuga võileivaga ning lõpetades Iiri (kus see siis ka ei asuks) pubis, osaleme rituaalis, mis muudab ilukirjanduse tavaliseks, ehkki meie jaoks kõrvaliseks eluks. Sinna ettevaatamatult sisenedes satume võõrasse maailma, mis saab omaseks aastatega. Mina olen juba ära harjunud ning tajun Dublinit kui oma kodulinna ja dublinlasi kui oma sugulasi, ehkki mul pole olnud isegi juhust Iirimaal käia.

Pärast Joyce’i tunduvad kõik raamatud lihtsad – nii mitmehäälne Faulkner kui ka mitmeköiteline Proust, mitmeplaaniline Kafka, paljusõnaline Mann ja sõnaaher Beckett. Ainult Platonov on raskem kui Joyce, seda aga sellepärast, et tema kui Marsi elanik ei kirjutanudki meie keeles.

 

 

[1] Vihje Lev Tolstoi lapsepõlvemälestusele, kui vanem vend Nikolai oli keelanud tal jääkaru peale mõelda. Loomulikult ei mõelnud laps siis enam millegi muu, kui ainult jääkaru peale.

[2] Umbes „liiderdamispäev“, samas kui Bloomsday on paralleel sõnale Doomsday – viimnepäev.



tantsupeo esimene etendus

ERR.ee video: XXVII laulu- ja XX tantsupeo teema on "Minu arm"

XXVII laulu- ja XX tantsupeol tähistab Eesti kaht suurt juubelit – 2019. aastal möödub laulupeo sünnist 150 aastat ning 85-aastane tantsupidu toimub kahekümnendat korda. Pressihommikul Eesti teatri- ja muusikamuuseumis avalikustati ka peo nimi ja juhtmõte – "Minu arm".

Endla teater "Itk"

Arvustus. Küll see Alma ütleb hästi!

Uuslavastus
Krzysztof Bizio “Itk”
Lavastaja: Madis Kalmet
Osades: Karin Tammaru, Saara Nüganen, Lii Tedre
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Esietendus 20. jaanuaril Endla teatri Küünis

VALDO PANT 90
"Nihilist.FM FINAL CUT"

Märt Väljataga. Kulmineeruda raamatus

Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda, kirjutab kirjandusteadlane Märt Väljataga värskes Sirbis raamatute "Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017" ja "Nihilist.FM. Final Cut" võrdluses.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Tammsaare majamuuseum Kadriorus

Tammsaare 140. Kultuuriportaal teeb tähistamisest otseülekande ja videod

30. jaanuaril toimub Rahvusooper Estonias pidulik juubeliaktus, millega tähistatakse A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva. ERRi kultuuriportaal teeb kell 19 algavast aktusest otseülekande, sündmuse salvestust saab üle vaadata ETV2s reedel, 2. veebruaril kell 21.35. Kultuuriportaal alustab sel päeval ka läbi aasta kestva Tammsaare-teemaliste miniloengute sarjaga.

KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Piret Kärtner.

Piret Kärtner: inglise keel ei anna enam tööturul suurt konkurentsieelist, vaja on osata rohkem

Uues Eesti keelevaldkonna arengukavas ei ole tähelepanu enam mitte ainult eesti keelel kui emakeelel, vaid ka eesti keelel kui teisel keelel ja võõrkeeltel. Üldeesmärk on, et iga Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli. Rohkemaid võõrkeeli kui ainult inglise, sest haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtneri sõnul ei anna inglise keel enam inimestele tööturul suurt konkurentsieelist.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: