Hannes Praks: julgustan ka tudengeid reegleid eirama ({{commentsTotal}})

"OPi" persoon on Hannes Praks, hullude ideede poolest tuntud sisearhitekt, kes juba järgmist põlvkonda pööraseid välja õpetab. Lugege ja vaadake täispikka videot koos saatesse mittemahtunuga siitsamast kultuuriportaalist.

Hannes, kui sa kaks aastat tagasi hakkasid juhtima sisearhitektuuri mööblidisaini osakonda, siis sa lubasid värskendust. Kas see, mis on kahe aasta jooksu juhtunud, on see, mida sa plaanisid?

Vist võib öelda küll seda niipidi, jaa. Et mitmed plaanitud tegevused on käivitunud ja loomulikult on veel väga palju teha. Ja üks asi on käivitamine, aga teine asi on töös hoidmine. Ja see võtab päris palju energiat.

Kui palju sa üldse oma elu ette planeerid? Kas sa tead täpselt, mis hakkab siin juhtuma poole aasta, aasta jooksul?

Mina olen jah selline tüüp, et kogu elu kerib nagu selline juturaamat järjest lehekülg lehekülje haaval lahti – ma täpselt ei tea, mis seal lõpus on. Ma ei hakka tagantpoolt ettepoole lugema, ma ei püüa ka… ma kuidagi ei suuda jah. On ka vist selline hetk, elufaas, kolm väikest last, et seal on päris võimatu miskit planeerida elukorralduslikult. Võid ju mõelda küll, et puhkusereis kuskile, aga siis selguvad mingisugused tegurid ja see kõik muutub sootuks teiseks. Praegune situatsioon soosib seda, et ma ei tee pikki plaane.

Kui me räägime koolitööst ja koolielust, siis mis oli selline löök sinu enda siinolemise aja jooksul, mida sa pead kõige võimsamaks pauguks? Et oh, see läks meil tõesti hästi korda?

Aga see pidu oli vist.

Oh! Ma mõtlesin, sa räägid kõlakodadest mulle.

Jaa! See oli hiljem. Siis tegelikult mootor juba käis. Kui mõtleme nüüd seda hetke, kus süütevõtit keerasin, siis alustasin nagu ikka – värvisin, tegime remonti ja… pidasin maha korraliku avapeo ja. Aga kõlakojad on kahtlemata üks kõige suurem erialane õnnestumine, kui ennast pedagoogiks pidada, jah, seda võib pedagoogika triumfiks pidada küll, tõsi.

Kui palju selles kõlakodade projektis oli sind ja kui palju sinu üliõpilasi?

Oo, ma arvan, et ikka palju oli üliõpilasi ka. See mõte tekkis mul, kui alustasin siin tööd osakonnajuhatajana, siis tekkis kindel soov, et inspireerituna kunstiakadeemia skulptuuriosakonnast soovisime meie samamoodi ehitada midagi mahulist ja loodusesse. Ja ma arvan, et vedas vist meeskonnaga, sai väga hea juhendajatetiim leitud, teoreetilist sisendit andis menukirjanik Valdur Mikita ja noh selline dream team selles mõttes, ja meeskond sobis omavahel tohutult hästi ja ma arvan, et see oli mõneti selle edu alus ja kindlasti hästi tublid üliõpilased olid ka.

Mis praegu käsil on?

Avasin äsja just arhitektuurimuuseumiga koostöös osakonna arhiivinäituse "Ekspeditsioon Wunderlich".

Kuidagi on läinud see elu siin koolimajas, et väga palju asju sünnib ratastel, koolimajast väljas. Ja võib-olla on see osa sellest poliitikast, et me ei tahagi selles läppunud tolmuses klassiruumis olla. Ma praegu tegin ka akna lahti… värske õhk hoiab ajutegevust teravamana. Ja mulle tundub, et sama asi töötab tudengitega ka. Et kui nad on liiga kauaks nagu hauduma jäänud, siis tempo raugeb ja muidugi oluline on ka see, et neil on paganama mugav olla soojas ruumis, ma aeg-ajalt viskan nad lumehange, et nad hakkaksid mõtlema disainerina, mida teha, et seda olukorda muuta, kuidas sooja tagasi saada. Ja selle tegevuse käigus nad teevadki oma põhitööd ehk lahendavad mingit probleemi: neil on külm – kuidas lahendada seda nii, et saada taas sooja?

Kui kõrvalt vaadata, siis sa teed uskumatult palju asju korraga, aga sa teed ka oma erialatööd, töötad ka sisearhitektina.

Mulle meeldib teha ühte asja, võib-olla siis säravalt. Ja ma olen oma erialasse, töösse suhtunud rohkem nii, et see on selline mõtete kogumise aeg ja ma arvan, et seda professoritööd elu lõpuni tegelikult ei plaani teha, ma näen seda ikkagi nagu mingit perioodi elus, lihtsalt puhtalt ka selle pärast, et see on niivõrd intensiivne, et seda sära ja teravust hoida, ja ma arvan, et seda saab teha mingid aastad, siis tuleb kindlasti teha paus. Mulle ei meeldi selline tiksuva professori formaat, see kuidagi nagu ei ole meeltmööda, pigem lähen siis täiesti Soomaale mesinikuks.

No see töö on sul sellepärast ka raske, et sa pead oma hullud ideed tellijatele kõik maha müüma?

Aga see ei ole raske. Tegelikult on sellega nii, et mingi hetk, kui sa oled turule tulnud sellise hulluteenuse ideega, siis olen tellijate puhul täheldanud, et kui sa juhuslikult ei paku seda, siis nad on kohutavalt pettunud. Mingil hetkel on võimalik sellise formaadiga teha seda, mida täpselt tellitaksegi.

Mis on need tööd, Hannes, mida inimesed, näiteks OP-i vaataja, võiks sinu portfooliost teada? Et ta läheb mööda Tallinna linna või siis mööda Narva linna…

Narva linnas muidugi ei ole kuigi raske leida seda maja üles: Tartu Ülikooli Narva kolledžit. See on vist ikka ka tegelikult ehk üks suuremaid õnnestumisi. Enne seda sai päris korralikult möllatud ja ja üsna kaootiliselt isegi mingeid ideid pillutud, ausalt öeldes see kujunes nagu formaadiks. Aga Narva kolledži puhul ma mõtlesin oma meeskonnaga tõsiselt, mis on see kooliformaat üldse ja selles mõttes seal me hoidsime ikkagi teadlikult tagasi, et olla just sünkroonis arhitektuuriga ja ka õpetamise protsessiga, et see interjöör ja materjali valik toetaksid nii õppimist, seal koolis viibimist kui ka õpetamist.

Aga muudest asjadest veel, et aastate jooksul on tehtud erinevaid asju – mitmeid kaubanduspindu, kauplusi, kontoreid. Aga vist poed on sellised, kus inimesed tavaliselt liiguvad enamasti. Et noh, mõned kauplused on. On mõningaid raamatukauplusi, mõningaid apteeke, kingakauplusi.

Aga kas millegi pärast piinlik ka on?

Oi muidugi, loomulikult!

No näiteks?

Oota, mõtlen. No piinlik, piinlik? Mul on mitmed objektid olnud sellised, mis võivad olla isegi üle linna tuntud, aga funktsionaalselt väga hästi ei tööta. Näiteks Viru keskuses on üks kingakauplus, kus riiul liikus, hirmsasti kõikus. No kõik kodanikud enamasti seda kauplust teadsid, kellega juttu tuli, aga seal läks süda pahaks. Seal oli äärmiselt raske funktsionaalselt seda ruumi tarbida. See pani pea pööritama. Tahad botast haarata, aga nõiaväel ta liigust sust eemale. Seal oli tõesti väga halb olla.

No vot siin peab nüüd tellija ise nagu tunnetama, kas see kulukas turundus tasus tal ära või mitte. Sellised objektid töötavad suurepäraselt just kommunikatsiooniosana, et mingist ettevõttest, formaadist või brändist teada anda, aga funtksiooni osas teinekord peab lõivu maksma. Ütleme niimoodi, et aja jooksul, kui on kogemust rohkem tekkinud, üritan leida loomuikult balanssi.

Aga ikkagi ka tudengite puhul ma ütlen, et ärge nüüd päris lähteülesande järgi ka hakake projekteerima, sest tellija on pärast pettunud. Et tema, jah, mõtleb ühe lähteülesande teile, aga tema tegelikult ei ole ju sama eriala inimene ja ta võib-olla ei suudagi kõiki asju ette näha. Ses mõttes funktsionaalseid reegleid ma vist eiran ka tulevikus pisut ja julgustan mõõdukalt ka tudengeid seda tegema.

Kui me nüüd kõik tiitlid su küljest maha raputame, oled lihtsalt päris Hannes Praks, et mis see pekitükk on, mis su nina ees ripub, mille poole sa püüad?

Tahan ikka võimalikult hea pereisa olla. See on võib-olla kõige olulisem.

Et hoida end tasakaalus?

Ei, mitte tasakaalus, mulle tundub, et see on üldse kõige olulisem. Loomulikult igasugused tööalased ahvatlused ja väljakutsed – need on ju paganama atraktiivsed; kodus aga, eriti kui on väiksed lapsed, sa tunned end nagu sigala töötajana, kes peab koristama hommikust õhtuni, ja see pole võib-olla nii glamuurne. Loomulikult on kõik see erialaselt toimuv glamuursem, aga ega see päeva lõpuks väga oluline pole. See on üks mõte, mida ma mõtlen ise ja räägin ka tudengitele, et jah, see kõik, mida me õpime ja teeme, on päris tähtis, aga mitte kõige tähtsam.  

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: