Rihanna tuli 17-aastasena ja lõi jalaga uksed lahti. Sellest hetkest alates ei ole kellelgi isegi võimalust olnud teda mitte tähele panna. Olgu selleks siis kas maailma ajaloo kõige kummitavam ella-ella-ella loos "Umbrella", superhittideks kujunenud koostööd Calvin Harrisega ("We Found Love") ja Eminemiga ("Love the Way You Lie") või mõni muu kümnetest sentsatsioone tekitanud paladest. Ta on vaid skoorinud.

Möödunud aastal hakkas tunduma, et Rihanna kõlab pisut teisiti. "Bitch Better Have My Money" virutas swag-kultuurile vastu hambaid, keerates seejärel žanri ise mitmekordselt üle vindi. "American Oxygen" oli koos videoga okseleajav USA propaganda, aga lugu ise oli justkui hoiatav ning valust värisev. Ta tundus olevat lõpuks suureks kasvanud. Aga plaati ei tulnud ega tulnud. Kuni lõpuks Tidali tehnilise probleemi (või pentsiku turunduse?) tõttu selle plaadi tasuta alla laadisin.

See ei ole enam see pop-Rihanna, keda me varem oleme näinud. Ta ei räägi noorte tüdrukute ega kommertspublikuga, teda ei huvita kuhugi kuulumine. Plaadi avalugu "Consideration" tõestab seda esimeste hetkedega. "I got to do things my own way darling," ütleb ta muusikamaailmale räpparliku ambitsiooniga otse välja, et ta ei viitsi enam asju nii teha, nagu peab. See toob imidžimuutuse seisukohalt meelde Miley Cyruse, kes enda kolmandal albumil loos "Robot" üritas end lahti murda Hannah Montana kuvandist. "Stop trying to live my life for me, I need to breathe," karjus ta refräänis. Aga kui Miley puhul oli see ikkagi vaid pelgalt ninanips kuulajatele, siis Rihanna näitab seda mõtet meile paremini. Raske uskuda, et kunagi kutsus ta armastatut märja ilma eest vihmavarju alla. "When the sun shines, we'll shine together". Öäkk.

"Anti" on see-eest ootamatult mitmekülgne plaat, mille räpparlik sõnavõtt avaloos on vaid üks külg. Lugu "Kiss It Better" on kiiksuga 80ndate power-ballaad, tuues poseerimise ja kitšilikkusega meelde Prince'i "Purple Rain" plaadi säravamad hetked. Aga see ei ole mingi retrohuilgamine, vaid on täiesti arusaadav, miks järgmisena mässab kuulaja ees Drake'i ja Rihanna ühine PBRnB võrgutus "Work". "Anti" pole kontseptuaalne album, aga siin liigutakse žanritest ja mõjutustest ootamatult ühtlaselt üle.

RnB ei ole albumil konstant, vaid muutuja, mille Rihanna seab kord indie-folki ("Never Ending"), beyoncelikku hüperballaadi ("Love On The Brain") ja flume'ilikku tantsuelektroonikasse ("Needed Me"). Ja no tõesti, kes oleks uskunud, et Rihanna uuel albumil võib kuulda Tame Impala kaverit ("Same Ol' Mistakes"), mis ei kõla banaalselt ja koomiliselt, vaid kohati isegi dünaamilisemalt kui Kevin Parker seda meile näidata suutis. Ilmselt on üks uus muusikaline unistus näha neid laval koos seda lugu esitamas...

Mis saab aga vanade Rihanna fännidega? Suur hulk neist kindlasti kirtsutab nina ja kirjutab Youtube'is kurje anonüümseid kommentaare. Kuid ehk on mingi hulk neidki, kes "Anti" mõjul vaatavad popmuusikale edaspidi pisut laiemalt. Avastavad, et lisaks Top40 listidele on ka midagi muud, sest kindlasti on meeletu hulk neid noori tüdrukuid, kelle jaoks Rihanna on sama oluline arvamusliider kui nihilistide jaoks Kaur Kender.

Sest tegelikult ei ole see plaat lihtne kuulamine, Rihanna ei paita ega hellita kuulajat, vaid poseerib külmalt, isegi pisut kurjalt hullumeelse produtsentide kamba toel (DJ Mustard, Timbaland, Travis Scott). Poseeritus ja läbimõeldus vastamisi muudavad "Anti" aga kindlasti Rihanna parimaks albumiks ja arvatavasti ka üheks olulisemaks poppalbumiks viimasest ajast. Siin on sära, ootamatuid ideid, kütkestavat produktsiooni ning mis kõige tähtsam, hinge. Kui tema kolmas album kandis nime "Good Girl Gone Bad", siis nüüd võiks öelda, et "Bad Girl Grew Up". Mulle see meeldib. Lausa väga.

Väga täpselt doseeritud albumi ainsaks möödalaskmiseks võib pidada lõpulugu "Close To You", mis on pisut kiretu ja geneeriline klaveriballaad. Õnneks parandab "Anti" deluxe-versioon selle vea, kuna kolm lisalugu on mässavad ja pöörased ehk ma unustasin selle vahepealse nõrga pala üpris kiiresti. Stockholmis pidi Rihanna kontsert tulema, peab vist minema.

Aga ostke see plaat, ausalt. Kui mõni sõber ei usu, et Rihanna võib hea olla, siis suruge talle vägisi klapid pähe. Küll ta uskuma hakkab.

Lugu ei jõudnud plaadile, aga väärib kuulamist ikkagi. Video on küll õudne propaganda: