Mihkel Kunnus: teha Kenderile Kenderit ehk spontaanne rünnak on enesetutvustus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mihkel Kunnus. Autor/allikas: ERR

Küllap see on inimese kaasasündinud sotsiaalsuse üks kesksemaid avaldusi, et üks inimene peab teist inimest laias laastus endasuguseks. Seda nii halvas kui heas. Aus peab ka teisi ausaks, pätt peab ka teisi pätiks. Sama instinkt paneb meid õhinaga jagama vastavastatud lemmiktoitu, sest oleme veendunud, et teine saab sellest sama naudingu. Sügelevate rusikatega noorukid arvavad, et enamik pagulasi on sügelevate rusikatega noorukid. Heasüdamikud inimesed seevastu arvavad, et enamik sisserändajaist on samuti heasüdamlikud inimesed. Ja nii edasi.

Sellel äratundmisel baseerub ka eetika kuldreegel: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.

Samas pole see hoiak täies mahus kaasa sündinud, vaid vajab kasvatuslikku tuge. Nii tavaline on olukord, kus lapsevanem noomib oma last sõnadega: „Aga mõtle, kas sul oleks hea, kui tema sulle nii teeks!“. Või juba vanema ea koolitusähvardusi: „Ma teen nüüd sulle ka nii!“.

Eelmisel pühapäeval sain kõne, kus mind kutsuti saatesse „Vabariigi kodanikud“. Nõustusin ja õhtuks küpses idee teha kasvatuslikel kaalutlustel Kenderile Kenderit. Nii, mõtlesin, üks kõige põhilisemaid Kenderi teguviise on ülim ebakonventsionaalsus ja seda kõige halvemas ja mölaklikumas mõttes. Seega – kui enamik kirjainimesi vaagis, kas avaldada Kenderile toetust või mitte – otsustasin ma hoopis rünnata, st asuda toetama prokuratuuri.

Et asi oleks veel kenderlikum, siis otsustasin vähemalt näiliselt anda tema vastasele lausa praktilist tuge ning panna kirsiks tordile ühe eriti labase, alatu, isiklik ja asjasse mitte puutuva solvangu. Ehtsa Kenderi madaluseni ma laskuda ei suutnud, seega asendasin labase ja alatu isikliku solvangu, kujundliku ja õela isikliku solvanguga.

Järgnes töine öö ja hommikul leidiski ERRi portaali toimetaja oma postkastist kirja, mille päiseks oli „Kenderile Kenderit“ ja manuses „Avalik toetus prokuratuurile seoses "Untitled-12" kohtuasjaga“. Selle toetuse sisu kirjutasin üsna asjaliku, sest kenderlik oli eelkõige asumine tugevama poolele. Loomult argpükslik Kender ründab ju alati alatult ja kaitsetus positsioonis olevaid. „Sirbi“ juhtum on hea näide.

Löök mõjus. Minu pihta vallandus ta sõprade turmtuli.

Nagu öeldud, peab inimene teist inimest instinktiivselt endasarnaseks. Nii on spontaanse rünnaku imperatiiviks tee talle seda, mida tahad, et sulle ei tehtaks! Ähvarda teda sellega, mida ise kõige rohkem kardad!

Üks väga kena ja alati kompromissialdis ja sõbralikkust esmaseks pidav inimene heitis mulle näkku etteheite, mis mõjuks talle rängimalt: „Mihkel, see on ju täiesti alatu!“ Noormees, kes on alati väga hoolitsetud ja stiilse välimusega, nähvas, et mul lausa õudsed riided. Et tal on ka bioloogiline laps, kellest ta ei huvitu ja kellele ta isaks olla ei taha, siis nähvas ülima põlguse märgiks, et „Kunnus tahab võõrastele isaks olla!“ Inimene, kellel on eraelus nii mõndagi, mida ta häbeneb, raporteeris, et mul on eraminevikus nii mõndagi häbenemisväärset. Seksuaalselt kahtlaselt initsiatiivikas inimene kuulutas, et Kunnus on seksuaalselt kahtlaselt initsiatiivikas jne.

Aga Nihilistide kõige madalama klassi, Twitteris kaasa piuksuvate pisisortside jaoks ei saaks olla suuremat õudust kui see, et nende juures avastataks mingi veidrus, mis nad teiste silmis naerualuseks teeb ja karjast välja tõukab. See oleks õudseim, sest peale selle karja pole neil ühtki väärtust, millele toetada oma positiivne identeet. Nii nad asusidki mind kõigest jõust naeruvääristaama. Kuna nende vaimne arengutase vastab umbes põhikoolile, siis ründasidki nad mind nii, nagu see võiks haavata üht põhikoolilast, tähendab korraldasid põhjaliku koolikiusamise. Varastasid netist mu pilte ja joonistasid sinna peale vaimukusi, tegid tobedaid karikatuure ja ohtralt allapoole vööd nalju.

Kultuuriteoreetilisemat sõnavara kasutades võiks öelda, et nad kõik üritasid kasutada strateegilist häbistamist distsiplineerimisvahendina, ent konstrueerisid potentsiaalse ohvri mõjupunktid põhjendamatult enese identiteedi järgi.


Aga Kender? Ka Kender ründas mind spontaanselt oma enese suurima hirmuga. Kender ütles, et mind tehakse kukeks.

Jajah, spontaanne rünnak on enesetutvustus.

Oma toetusavaldust prokuratuurile kirjutades mõtlesin spontaanselt, et lugejad on nagu mina, see tähendab sellised, kelle kutsumuseks on tekstide lähilugemine ja süvaanalüüs. Ja seega nad näevad täpselt konstrueeritud auke selle teksti üldpildis. Näiteks seda, et soovitus prokuröril teha Robin Hoodi tähendab alatut meelitust: „Te olete rahva kangelane, kui Te selle ebameeldiva kuju kinni panete! Ta on küll süütu, aga me juubeldame, kui Te ta kinni panete.“

Saatesse minnes riietusin Kaur Kenderiks, et igaüks, kel silmad, ikka näeks, et ma teen Kenderile Kenderit, siis ütlesin ka välja, et ma teen parasjagu Kenderile Kenderit, et isegi kõige tuimem inimeseloom taipaks, et teen Kenderile Kenderit.

Küllap mu suurejooneline plaan läks lörri sama tüüpi vigade otsa: ma automaatselt oletasin, et tallinlased on sama aegavõtvalt arutlevad nagu mina, tartlane. Samuti arvasin vaistlikult, et teised on nagu mina, semiootik, kes muudkui tõlgendab, kus aga saab.

Igatahes Kenderi hirm pole normaalne. Seda saab põhjendada ainult see, et prokuratuuril on tema vastu mingi ebanormaalne huvi. Võimalik, et selleks on äsja ilmunud raamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ (eelkõige siis järelsõna). Mis aga puudutab „Untitled-12“, siis see õnnetu kirjanduslik röötsatus ei vääri vähimatki tähelepanu.

Aga seda HAPKOMAHi soovitan lugeda küll. Päris kindlasti.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: