Arvustus. Põnevik holokausti moodi ({{commentsTotal}})

"Sauli poeg" ("Son of Saul") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Sauli poeg" ("Son of Saul")
Režissöör: László Nemes
Osades: Géza Röhrig, Levente Molnár, Urs Rechn, Sandor Zsoter, Todd Charmont
Kinodes alates 5. veebruarist
10/10

Holokaustist rääkivaid filme on ikka ja jälle tehtud ning neid hinnatakse tihti juba julge teemakäsitluse poolest. Vaatame siis kas "Schindleri nimekirja", "Pianisti" või möödunud aastal parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud "Idat". See oli ka põhjus, miks ma PÖFF'i ajal sellest filmist pisut mööda vaatasin, kuna László Nemesi "Sauli poeg" tundus langevat samasse kategooriasse. Ülitraagiline temaatika ning maaliline pildikeel, mis kindlustavad naisvaatajate ojadena voolavad pisarad ning kõmu filmi- ning tavameedias. Kuid siin ei ole traagika ega maalilisus absoluutselt fookuses. Jah, "Sauli poeg" on valus, filmis on palju surma, raskusi ja lootusetust, ent see ei ole otsese vaatluse all. Me näeme lihtsalt ühe inimese igapäeva koos kõigi argiste probleemidega. Kuid kontekst on keeruline.

Saul Ausländer on vangidest moodustatud töölisgrupi ehk sonderkomando liige, kes gaasikambrist laipu koristades leiab sealt enda poja laiba. Juudi kommete kohaselt soovib ta aga põletamise või suvalise massihaua asemel matta enda poja maha rabi abiga, mis osutub aga arvatust palju keerulisemaks, kui mitte öelda võimatuks. Film keskendubki Sauli kinnisideele enda poja matmisest ning see tuuakse vaatajani otsekui läbi tema silmade, sest operaator käib pidevalt Sauliga kaasas, olles suur osa ajast tema selja taga ning filmides üle õla. Sellest tekib "Sauli poja" õhustik ning pinge, kuid see kaotab ära ka igasuguse paatose ning kangelaslikkuse. Saul on valmis minema läbi kõige, et enda eesmärk saavutada.

Seda juhtub harva, et ma unustan filmi ajal lausa hingata. "Sauli poeg" suudab seda tunnet tekitada aga ilmselt enamikes vaatajates. Tihti takistab mind filmidesse kogu hingega sisenemises just see, et ma olen kolmanda isiku vaatepunktis. Suurte üldplaanide puhul suunatakse fookus detailidele, mis annavad liialt ruumi ülepaisutatud emotsioonidele ning see toob vaatajana maa peale tagasi. Selle filmi puhul surutakse sind aga justkui vastu tahtmist Sauli rolli.

 

Sa tunnedki end lootusetus olukorras, kus pead igapäevaselt loopima teiste inimeste laipu hunnikusse, kui tead, et ise oled mõne aja pärast seal samas. Ja vaatajale ei anta absoluutselt hingamisruumi - mõneminutilise sisseelamise järel oled sa tegevuse keskmes, kus puhata ei saa ega tohigi. Selle eest antakse nuiaga vastu pead ning tee gaasikambrisse muutub veel lühemaks. Huvitaval kombel ma ise ei mäleta, kuidas filmis päevade vaheldumist kujutati, sest praegusel hetkel on mul justkui tunne, et kogu tegevus toimus ühe eriiiiiti pika päeva jooksul. Ja see päev ei ole üldse kerge.

Midagi ei tohi öelda, kedagi ei tohi vaadata ning kõik on sinu vaenlased. See on mõtteviis, millega Saul läbi sealsete päevade liigub. Olulisele kohale asetubki sealjuures just kaameratöö - kui me näeme laibahunnikuid, surevaid inimesi ning kurje ohvitsere, siis enamasti on see õrnalt ekraani nurgas fookusest väljas kujul. Sest kui kusagil on midagi halba, siis üritab filmi peategelane sellest eemale pääseda. Põgeneda kohta, kus oleks rahulikum ning saaks keskenduda vaid enda eesmärgile. Kohati näeme me sealjuures aga ka väga enesehävituslikku suhtumist, kus lootusetus pöördub paramatuseks.

Kuigi tegu on põhiliselt ühe näitleja filmiga, kohtub seal tegelikult suure hulga karakteriga, kellega Saul astub tihti ka dialoogi. Kõige hämmastav on see, et meil ei teki kordagi tunnet, et Saul oleks kangelane või heeros, kes väärib esiletõstmist. Ta oli küll veidi anarhistliku vaimuga ja valmis end ohverdama, kuid suures plaanis oleks võinud ükskõik milline teine vang tema asemele seista. Paljud neist on enda anarhismi lihtsalt niivõrd vaguraks surunud, et seda näeb ehk vaid õhtul magamisruumides määrdunud kardinate vahel. Halvemal juhul vaid mõtterägastikes.

Kõige selle juures ei ole ilmselt liialdus pidada seda läbi aegade parimaks holokaustist rääkivaks filmiks. Oluline punkt ongi just see, et meile ei suruta hinnanguid peale, vaid sa pead need ise looma. Vastumeelselt ei vaataks seda filmi ilmselt ka tulihingeline nats, sest tema peaks sellisel juhul Sauli lihtsalt anti-kangelaseks ning hoiaks pöialt kõigile filmis figureerinud väeülematele. "Sauli poeg" on veidral kombel väga lähedases suguluses dokumentaalfilmiga, kus süžeeliin tundub niivõrd orgaaniline ja voolav, et kogu põnevuse keskel ei julge kordagi kahelda, et see võiks olla ette kirjutatud või lavastatud.

Tihti kardetakse küll selle filmi jõhkrust, kuid see ei ole kindlasti põhjus, miks seda filmi mitte vaadata. Tõsi, ka minul oli momente, kui hoidsin silmi ehk mõne hetke kauem kinni, kuid see kõik ei ole šokeeriv. Kas elu saab olla šokeeriv? Ma arvan, et pigem tekib õudus ja vastikus just lavastatusest ning üleutreeritusest. "Sauli pojas" võib sellest vaid unistada.

Julgen seda filmi seega soovitada kõigile. Võib üsna kindel olla, et "Sauli poeg" saab ka parima võõrkeelse filmi Oscari ning sellest tuleb veel juttu. Seega, minge kinno ja lihtsalt vaadata ära. Emotsionaalne, eluline ning tohutult aus ning kõige selles juures väga orgaaniline ja uuenduslik. Ja nagu räägitakse, loob see film uue žanri. Holokaustipõnevik.

PS! Esimesel kohtingul ei tasu võib-olla tõesti seda filmi vaatama minna. Võib segaseid tundeid tekitada.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: