Arvustus. Minaotsing, -avamine ja –kehtestamine ({{commentsTotal}})

Sylvia Köster:
Sylvia Köster: "Star" Autor/allikas: Siim Lõvi

Uuslavastused
Sylvia Köster "Star"
Joanna Kalm "Debutane"
Sõltumatu Tantsu Lava
PREMIERE'16

Noorte koreograafide ja tantsijate Joanna Kalmu Ja Sylvia Kösteri soolotükid kasvasid välja Sõltumatu Tantsu Lava residentuurist, kuhu nad valiti läinud sügisel. Üles visati ka teemad: kuidas ennast esitleda ning lavatee algus ja kuulsus. Need on head teemad, sest ennast avades ei saa olla ainult irooniline, nagu saaks millegi välise suhtes - peab olema ka vahetu ja siiras. Samas ei saa ise end võtta surmtõsiselt. Seega, teema on ohtlik ja kontrollib head maitset, lavalist vabadust isiksusena ette astudes – kas on piisavalt kandvat sisu (liikumisvabadus, isikupärase plastika väljatoomine ja oskuslik kasutamine on primaarsed nagunii).

Nii nagu debüütteostesse pannakse tihti sisse palju siirast tööd, on ka nüüd - mõlemad daamid on oma asja sekundhaaval läbi töötanud, aga sisse on jäetud vabama liikumise lõike. Nii ei lähe etteasted kuskil rutiinseks. Võin kohe ette ära öelda, et kuigi soolotantsu tükid olid mõlemad läbinisti ühes võtmes ja dekoratsioonide-kostüümide mõttes oli läbi aetud üsna minimalistlikult, siis suudeti hoida pinget ja värskust. Nali oli enamasti vaid aimatav ja peen, samamoodi aimatav oli haprus ja siirus jõulise esituse taga.

Mis siis laval näha oli? Mida tantsiti, kuhu ja kuidas tants liikus? Kalmu lugu on liigendatum, narratiivsem, kui Kösteri diiva stunt-show, aga sellise pikkusega väljapeetud sooloetteaste pole lihtne ülesanne ühelegi tantsijale.

Joanna Kalm alustab sellest, et võtab end kohe alasti. Ja jääb paljaks läbi kogu tüki. Nii on etteaste mõneti sugulane läinudsügisese Doris Uhlichi tantsuetendusega „Alastusest enam“, kus samuti tantsiti porgandpaljalt kogu asi maha (laias ilmas on taolist muidugi küll ja veel). Sarnane on ka suhtumine alastusse. Vabasse ja loomulikku, kohati argisesse liikumisse, pikitakse üksikuid tantsusamme. Aga Uhlichil oli laval 20 tantsijat ja nii sai teha tõsteid, hüppeid, tantsida end kohati hingetuks ja lava taga puhata uut numbrit oodates. Kalmul neid võimalusi pole. Ta peab üksi hakkama saama ja pinget hoidma. Et ülesanne veel raskemaks teha, siis suures osas tekitab ta ise ka heli. Ta esitab liikudes minimalistliku kordusena etenduse alguse signatuuri või Richard Rogersi „My Favourite Things“, toppides näiteks samas endale otsapidi tagumikku valge siidise ordenilindi, mille ta pärast jalgevahe pühkimist toppis suhu, ja tuterdades sellise sabaga laval käpuli ringiratast – ja uskuge, väga maitsekalt!. Nalja kui palju.

Nii Kalm kui Köster visakavad nalja igasugu paraaditsemise ja ülipüüdliku pidulikkuse üle.

Kalmu lugu liigub teatud motiivide kordamisel. Seinu katvate mustade kangaste eemaldamine, kui (enese ja kunsti tagamaade) avamise kujund ja samas uuendamise ning uute detailide, motiivide mängutoomine. Ühele mõttele ja kujundile keritakse vaikselt uusi kihte ja mõtteniite juurde ja siis on hea tantsule kaasa mõelda. Samas ei hüpata totaalselt uude teemasse. Kõik on seotud ja arenev. Ma usun, et Kalmul on tugevat potentsiaali teha koreograafina pikki kandvaid lugusid ja teemasid variatsioonidega.

Kalmu ja Kösteri plastika on totaalselt erinevad. Ja ongi hea.

Kalm trambib ringi marsisammul, üle kanna astudes (jah, vahele teeb ka mõne õrna paa ja peesitab, mozartlik parukas peas, kanapeel) ja tuututab endale sammumarsimuusikat (vahepeal nii falsetti minnes, et mul on hirm, kas ta hääl peab vastu – aga peab piiri, ilmselt on hääleharjutusi tehtud ja tajutakse oma võimalusi). No vahepeal võtab romeocastellucilikult hämaruses skulptuurseid poose – hinges on peidetud igatsusi – ja siin ollakse korraga irooniavaba, aga hüpe klassitsistlikku esteetikasse (või pigem tsitaat) ei tekita mingit tõrget stilistika kokkusobivuses.

Sylvia Köster aga libiseb lavale liibuvas-läikivas slepisabakesega diivakleidis ja alustab lõpukummardustega (nagu galaõhtu oleks äsja läbi saanud). Köster teeb enda elu raskeks kleidiga, mis lubab vaid teatud stiilis liikumist ja teatud ulatusega samme. Aga selle raskuse vastupanu ületamine hoiab pinget.

Jah, nii Köster, kui Kalm alustavad justkui millegi lõpust ja vaatavad, mis saab edasi pärast lõppu. Lõpust edasi (ja tagasi) minek avab, mis võis olla enne lõppu (ja mida meile pole näidatud) – hea mõte – isegi kui see oli vaid alateadlik. Kui Kalm end algul alasti võtab, tekib kohe küsimus – kuhu edasi!? Nahka maha ju ei kisu, et end rohkem avada – tekib ootus, kas veetakse lugu välja.

Kösteri lõputu kummardusteseeria saab iroonilisi noote, kui vaataja poole keeratakse tagumik ja kummardatakse sama püüdlikult kui enne meile – tagaseina poole. Ikka nii, et sõrmed võivad põrandat puudutada. Sedapidi on Kösteri etteaste vägev trikk, ta suudab valdavalt vaid ühe liigutuse varieerimise ja nüansseerimise, arendamise peal, liikudes vaid mõne meetri ulatuses, püsida värske läbi loo.

Loodan, et suur sisemine pauer ei kaasne nii Kösteril kui Kalmul vaid debüütetenduse plahvatusega, aga seda suudetakse ka edaspidi leida ja hoida.

Hästi ei raatsi ära rääkida Sylvia Kösteri etenduse puänti, aga ma võin öelda, et see on täielik pööre, üllatav, absurdne, naljakas, ja kui pisut kaasa mõelda, siis leiab ka tähendusseoseid (mitte, et neid tantsu puhul vägisi tekitama peaks).

Pärast esietendust pinnisin pisut Joanna Kalmu, et kas tema loos, kus tantsija marss ja tuututamine on läbisegi klassikaliste paladega, olles sealjuures rõhutatult robustne, maalähedane ja groteskne liikumine sajanditetaguse stilistikaga, on ka mingi verbaliseeritav narratiiv või vähemalt kontseptsioon. Minu kergenduseks ütles Joanna Kalm kohe, et ega ei ole. Lugu on sisemine (praegu oleksin äärepealt öelnud: loo sisu on sisemine). Ja eks nii ongi hea ja õige – kuigi on ka moodsat tantsu, kus pakutakse selgelt loetavate tähendustega lookesi ja kujundeid, aga need väsivad tantsutükis kiiresti ja siis peab tekitama trikkide ja anekdootlike episoodide tulevärgi. Vaid üksikud on selles tugevad, millel on oht hakata end kordama. Tants ei ole mustkunst (aga miks ei võiks ka olla?) ega revüü.

Soovitan värsked tegijad Sõltumatu Tantsu Laval üle vaadata. Kui neist klassikud kasvavad, siis teate, kust nad alustasid. Lõbus õhtu ja hästiveedetud aeg.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: