Arvustus. Surmast päästab vaid surm ({{commentsTotal}})

Jim Morrison
Jim Morrison Autor/allikas: Youtube

Uus raamat

Jerry Hopkins ja Danny Sugarman

"Keegi ei pääse siit elusalt. Jim Morrisoni elulugu"

Inglise keelest tõlkinud Virgo Siil

Kirjastus Tänapäev

335 lk



Alustagem kiidusõnadega. Tegemist on suurepärase editsiooniga nii tõlke (Virgo Siil) kui informatsiooni osas. Viimase all pean silmas tekstis esinevate nimede kohta täiendava teadmise andmist joonealustes, mille eest oleme tänu võlgu arvatavalt tõlke konsultandile Andres Ojale ja/või toimetajale Krista Weidebaumile. Vaid üks lünk torkas silma. Lk 287, kus kirjeldatakse laulu "Been Down So Long" sõnu ja tekkelugu, mainitakse oma romaaniga "Been Down So Long It Looks Like Up To Me" laulu pealkirja inspireerinud Richard Fariña nime, kuid joonealune on tühi. Täidame selle: Richard Fariña (1937 – 1966), ameerika luuletaja, prosaist ja folklaulja. Hukkus mootorrattaavariis. Pole küll võimatu, et ma siiski eksin ning nimi on varasematel lehekülgedel lahti seletatud. Olnuks raamatus nimeindeks, saaksin ma oma võimalikku eksimust kontrollida. Tundub, et omaaegsete popmuusikatähtede elulugude ilmumine on siinmail tänuväärse hoo sisse saanud, ilmunud on Keith Richardsi jt lood. Näis, millal jõuab järg "supermind" Bob Dylanini.

Mul on üks sõber, kes ei suuda Jim Morrisoni kuulata. "Nii kurja inimest ei või ma taluda." Pole söandanud tema käest küsida, kust ta seda teab, kas kuulujuttude kaudu, on tema kohta midagi lugenud või on ta tõesti varustatud ülitundliku sisekõrvaga, absoluutse kuulmisega, mis lubab tal vahet teha mitte üksnes veerandtoonidel, vaid ka hääle kandja, inimese, sisemistel väärtustel. Ka ma ise juhindun sageli samast ega hakka lugema raamatuid, mille autoriteks on kirjanikud, kellest on saanud iseenda reklaamigurud – läbipaistvuseni lahedad! jumekalt juriidilised! vastupandamatult viirastuslikud! Mõistagi teen ma valesti, sest üliagarate isetolmlejate seas võib leiduda vägagi väärt kraami, nagu ma Ashilevi "Kehade metsa" kujul hiljaaegu kogesin. (Vt "Mõraste südamete raamat") Kuid ikkagi on lihtsam suhelda suurte surnutega kui kitsaste kahepalgeliste jõgedega (thanks, Papa Hemingway!).

Sellest, et Jim Morrison oli lihtsalt kuri, nagu mu sõber hoomas, jääb ilmselt vajaka, eriti kui tahad tema käitumist mõista. Mõista, miks ta teisele nii palju haiget tegi, miks tahtis lämmatada oma lihast venda, kleepides tal suu teibiga kinni: "Kõrvalvoodis teeskles Jim magamist või vappus allasurutud naerust." (lk 26) Kuna raamatus ei leidu pea ainsatki fakti, mille tõetruudust pole tunnistajate peal järele kontrollitud, siis ei saa seda lauset lugeda kui biograafide lopsakat fantaasiat, vaid seda peab olema kinnitanud vend Andy. Või miks pidi ta ratastoolis istuva halvatu narrimiseks hakkama "tõmblema ja rapsima ning ilatsema". (lk 33) Tol hetkel, teatab raamat, oli tema kõrval sõbratar Tandy ning Jim võis tahta tema tähelepanu nii enda külge köita, kuid sellist käitumist, millest leidub näiteid pea igal leheküljel, ei saa võtta muudmoodi kui sügavalt hälbelist. Isegi üks biograafia autoreist Jerry Hopkins tunneb vajadust järelsõnas öelda: "Järelmärkusena pean lisama, et esialgset käsikirja lõpetades ei meeldinud Jim Morrison mulle enam nii väga kui kirjutamist alustades. Võib olla tuli see sellest, et nii paljud inimesed… eelistasid rõhutada negatiivsemaid ja sensatsioonilisemaid lugusid." (lk 322)

"Jimi kujutas endale ette, et on poeet. Ja mitte lihtsalt luuletaja, vilets värsisepp, vaid visionäär. Blake. Ei rohkem ega vähem. Pigem rohkem. Jim kirjutas luuletusi, see meeldis talle rohkem kui laulmine.

Jimiga oli veel kolmaski hull lugu – ka kinotegijana kujutas ta ennast ette. Kõik lood, mis Jimiga olid, olid hullud. Mõni rohkem, teine vähem. Ilma hulluseta ta ei saanud. Võib olla just selle pärast jäi Jimi mulle püüdmatuks. Ma ei saanud teda kätte."

Nii kirjutasin ma oma raamatus "Tänulikud surnud" (Eesti keele sihtasutus, 2005). Ka hetkel vaadeldavast üllitisest, kaunilt tehtud kaunikesest, ei saanud ma teda kätte. Ehkki ma otsisin ja tegin märkmeid. Ikka sama ilmne infantiilsus, haigutama panev üheülbane oidipuse kompleks, millele lisab veel omajagu võikust see, et Jim seda oma kurikuulsatel etendustel – The end, this is the end, my friend – ilmselt teadlikult ära kasutas, suurendades nii plaatide läbimüüki ning enda tuntust, millest ta lõpus tüdis ja mis oli üks osa pikaldasest surmast ja/või enesetapust. Võiks öelda ja ütlengi: Jimis pole midagi sellist, mis tõlgendamisel või temast kirjutamisel veel eemaletõukavamaks ei läheks. Teist ja traagilisemat Oidipust temast ei saanud. Nagu ka uut Nietzschet, kes viinuks ellu õnneliku inimese kontseptsiooni. Nimelt oli saksa filosoof Jimi suur lemmik, keda ta ikka ja jälle armastas tsiteerida ja temast lugusid pajatada. "Moraali genealoogiat" ja "Tragöödia sündi" mainitakse mõjutajatena. Tegelikult võikski Jim Morrisoni biograafiat lugeda kõrvuti Friedrich Nietzsche äsjailmunud "Moraali genealoogiaga" (Varrak, 2015. Saksa keelest tõlkinud Andres Luure) ning neid võrrelda. Vahel võib raamatu kaudu realiseeruda elu, eriti kui elus inimene, naiivne lugeja, seda ise soovib. Mõistagi, kuid mitte mõistetavalt klapib "dionüüsiline eluviis" hästi kokku alkoholi ja uimastitega. Mind kutsusid mu vanemad kunagi naljatlevalt abi-biitlessiks. Õnneks ei võtnud nad mu tollaseid unistusi kuigi tõsiselt, Jimi vanemad aga võtsid. Kuid kõigest sellest saab teada raamatust endast.

Ei oska öelda, miks Morrisoni muusika mulle endiselt meeldib, miks tunnen ma teda kuulates selga mööda jooksmas läbisegi punaseid sipelgaid ja külmavärinaid. Pole mul vaja teada, miks ta selline libe lurjus oli, lihtsalt meeldib ja kõik. "Tema muusika oli mulle naha alla pugenud." (lk 322) Nende sõnadega lõpetab Jerry Hopkins oma järelsõna. Arvustuski annab alla. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: