"Eesti lugude" ankeet. Taavi Arus: antropoloogiliselt on tuhande aasta pärast üsna selge pilt, milline eestlane oli ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Taavi Arus
Taavi Arus Autor/allikas: Eesti Filmi Andmebaas

17. veebruaril eetrisse minev seitsmes "Eesti lugude" film keskendub õllerevolutsioonile ja ka laiemalt õllekultuurile ning -sõpradele Eestis. Küsisime mõned küsimused ka filmi režissöörilt Taavi Aruselt, kes juba korduvalt "Eesti lugude" sarjas osalenud.

Taavi Arus

Sündis 11. märtsil 1978 Viljandis. Lõpetas Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi, õppis Tallinna Majanduskoolis tolliõigust ja lõpetas Tartu Ülikooli 2002. aastal spordijuhtimise erialal. Täiendanud end Taani rahvaülikoolis ja õppinud ETV operaatorikoolitusel 2002. aastal. Loominguline tegevus algab 2006. aastal kunstniku assistendina, seejärel operaatorina, teeb kaastööd reklaamifirmadele ja telejaamadele. Ta on varem "Eesti lugude" sarjas teinud filmid "Töö käib!" ja "Vennad karuputked".

Mis on teie filmi põhiline idee?

Filmi "Õllerevolutsioon" põhiidee on anda tagasihoidlik ülevaade hetke Eesti õllekultuurist.

Miks valisite just sellise teema?

Teema valiku tingis ikkagi see Eestis viimasel 4-5 aastal toimunud käsitööõllede buum, seda nii pruulimises kui ka tarbimises. Esmane plaan oligi keskenduda ainult käsitööõllendusele, aga värvi andmiseks ja tasakaaluks kaasasime laiema spektri õllesõpru. Filmi tegemisel valgus see spekter ikka päris laiaks, nii et jutustamata episoode jäi küllaga.

Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?

Oo ei, kõiki mitte. Kuidagi juhuslikult olen sattunud vaatama. Hoobilt midagi nimetama peaks, siis 2014. aastast "Lained ja võnked".

Miks otsustasite osaleda "Eesti Lugude" sarjas?

Lihtsalt tundus, et antud teema sobib hästi Eesti Lugude formaati.

Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Positsioon on hea. Pjedestaalil. Antropoloogiliselt on tuhande aasta pärast üsna selge pilt, milline see eestlane oli. Samuti on "Eesti Lood" hea stardiprojekt alustavatele dokumentalistidele.
Tean, mida räägin. Alustasin ise just "Eesti Looga" 2011. aastal. Oli võimalus filmi teha ja mitte päris ilma rahata. Vahelduseks.

Milline on teie arust Eesti dokumentaalfilmide olukord praegusel hetkel?

Dokumentaalfilmi tervislikku seisundit võib mitte ainult Eestis, vaid kogu planeedil hinnata lausa suurpäraseks, ma ütleks. Ei teagi, kuhu edasi. Terve organism ei saa ju enam tervem olla. Aga näis...

Heas seisundis on minu arvates süüdi ikkagi tehnoloogia.

Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Midagi Vahur Kersnalt, legend juba eluajal ikkagi.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: