Kinovärgiga mandariin. Genka: pabin oli veidi sees küll, aga Ago Anderson ja Mait Malmsten on ägedad vennad
Generaadios jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 17. veebruari saates on külas uue kodumaise komöödia "Klassikokkutulek" üks peaosatäitjatest Henry Kõrvits ehk Genka, kes räägib filmist lähemalt.
"Tähelepanu on suunatud allapoole vööd," kirjeldab Andrei Liimets "Deadpooli" huumorisoont. "Erilist leidlikkust või kvaliteeti ma tegelikult ei tajunud." Liimets aga tõdeb, et film mõjub originaalsena, sest leiab ühe kindla niši: Deadpool on teadlik, et on tegelane koomiksifilmis ja kommenteerib ümberringi toimuvat.
"Ta mitte ainult pole täiesti eneseteadlik, vaid selline lobamokk ja targutaja, kes teeb pidevaid viiteid popkultuurile - selline tegelane, keda koomiksifilmides ei ole harjutud nägema," kirjeldab Sauter isevärki nimitegelast, nõustudes ühtlasi Liimetsaga, et lugu oleks natuke lihvi vajanud, kuid nimetades filmi julgeks.
Ajakirjanduse maailma laskuvasse tõsielulisesse draamasse "Päevavalgele", millel suur šanss pälvida parima filmi Oscar, suhtub heakskiitvalt terve saatejuhtide kolmik. "Tegu on minu vaieldamatu lemmikfilmiga eelmisest aastast. Seda ennekõike põhjusel, et film on tegelikult lihtne, ja ma hindan seda minimalismi. Kui sul on hea ja oluline lugu, mida rääkida, pole sinna mingit kella ja vilet juurde vaja," kiidab Liimets filmi, lisades, et see võidab tugeva näitlejaskonna arvelt.
Tobias Lindholmi käe all valminud põnevik "Sõda" ei jätnud kriitikuid samuti külmaks. "See käsitleb teemasid, mida sõjafilmides siiani palju ei kohta. Näiteks keskendub see ka palju peategelase Pederseni perekonnale. Film paneb ka mõtlema sellele, kui raske on sõjakuritegusid määratleda," arvab Sauter. "Sõjadraama kohta on ta üllatavalt kaalukas ja rahulik."
"Kõrvaltegelaste roll ongi Lindholmi filmides väga tugev. Üheski oma filmis ei vaatle ta toimuvat läbi ühe paari silmade," nendib Liimets.
Jagades oma arvamust Crystal Moselle'i palju tähelepanu pälvinud dokfilmi "The Wolfpack" kohta, kostab Emilie Toomela: "Suuremate sündmuste puudumisest hoolimata oli seda kogu aeg huvitav vaadata - eriti meeldis vaheldus, sest oli nii kaasaegseid kaadreid kui väljavõtteid aastatetagusest ajast. Kihvt, kuidas dokumentalistika sõltub ikkagi nii palju heast õnnest." Filmi autor Moselle leidis terve elu koduseinte vahel veetnud vennad, kellest film räägib, nimelt tänavalt ja leidis, et nende lugu on väärt jagamist. Sauter ei ole endiselt veendunud, et film sada protsenti autentne on, aga peab filmi meeliköitvaks, sest nende vendade kirg filmide vastu on lummav ja dokumentaal puudutab ka tõsiseid teemasid, küsides muu hulgas: mis hetkest muutub lapsevanema tahtmine oma last ekstreemsetel viisidel kaitsta kuritarvitamiseks?
Saate viimases kolmandikus ajavad Andrei Liimets ja Ralf Sauter juttu Genkaga, kes teeb komöödias "Klassikokkutulek" oma esimese filmirolli. Genka räägib lähemalt, kuidas tal õnnestus see saada, mis tunne oli tema jaoks mängida vanade kalade kõrval ja mida film endast kujutab. "Pabin oli veidi küll sees, aga Ago Anderson ja Mait Malmsten on ägedad vennad - saime kohe alguses aru, et me ühte rütmi käime. Kui huumorisoon on seltskonnaga ühesugune, siis suur jää on juba lõhutud ja saab edasi minna." Filmi kirjeldab Genka järgmiselt: “Ta ongi selline hea meelelahutuslik film, kuigi režissöör Rene Vilbre on ise öelnud, et tegemist polegi päris komöödiaga - seal on natuke draamat ka sees. Filmis toimub klassikokkutulek ja kolm vana klassivenda saavad jälle kokku. 25 aastat on möödunud ning nad otsustavad, et enne minekut tõmbaks end korralikult käima ja sealt hakkavad asjad edasi arenema. Ja arenevad ägedalt, ma arvan.”
Toimetaja: Kaspar Viilup