Arvustus. Peenemaid poeese ({{commentsTotal}})

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat

Tõnu Õnnepalu
"Klaasveranda"
Varrak 2016
108 lk.

Vahi luuletajahärrat. Või temale kirjanikupalk ei kõlvanud. Või tema tähtsustab vabadust, on nõukogudeaja laps ja tahab jätta endale võimaluse üldse enam mitte kirjutada. Vahi.

Eks kirjanikupalk tekita peale kadeduse ka võimalust rumalaid nalju visata. Tore on ju kujutleda, kuidas palgalisele kirjanikule helistatakse: miks ei kirjuta? Kus eile oldi? Ja üleeile? Eriti tore on mõelda, kuis sõber Karl Martin Sinijärv, kes reageerib ka nimetusele Kirjanike Juht näiteks sõber Jürgen Rooste välja kutsub ja käratab: hinga! Esitades järgmiseks tiraadi eesti kirjaniku sotsiaalsest ja kultuurilisest vastutusest, töödistsipliinist, väärikate elukommete tähtsusest ja nentides, et, härra kirjanik Rooste, parandage ennast, täna on tööpäev! Ähvardavalt: kui ei meeldi, siis rodu kirjanikke ootab ukse taga ja ihub teie palga peale hammast! Niinimetatud asenduskirjanikud, nagu Riigikogus on asendusliikmed.

Seda etendust tahaks ise näha, nii et, Karla, anna teada, kui Jürgni letti võtad. Õnnepalu sa juba hirmutasid oma jõllpõrnitsistlike meetoditega ära!

Pläratud nüüd küll.

Luule lugemises on miskit peent ja natuke pahelist. Ühes vanas-vanas ameerika multikas tuleb maahunt oma New Yorki sugulasele külla. Maahunt, teadagi, tunked, õlgkaabu, maisipiip, tati ja ausõna peal koos seisev Ford T. Linnahundil pikas pitsis sigaret, ülikuiv martini, siidhalatt, kohutav pohmelus, luulekogu näpus. Suurlinn ausa poisi ära rikkunud. Nii et kui keegi oleks küsinud: mis teed, poleks ehk julgenud öeldagi, Õnnepalu poeemi loen. Hakkavad veel imelikuks pidama, mingiks ilupedeks.

Ilus on see raamat juba välimuselt, ilus on poeem. Mida võib ka lugeda nagu juttu, kui ollakse sihuke labasema meelelaadiga isik nagu mina. Nagu peenes poeesis peabki olema, teemaks ajaliku elu kaduvus, haprus, soovite, Õhtumaa allakäik. Läbi mitme baltisaksa proua ja preili meenutatakse kunagist mõisaelu, teejoomist klaasverandal. Võimetust aru saada, kuidas see matsirahvas niimoodi ülbistuma on hakanud, kirjutab, Kerl selline, juba romaane. Mida küll põlastavalt lehmaromaaniks ja seakirjanduseks nimetatakse. Vanem, jäigema joonlaua alla neelanud parunesspõlvkond. Nooremad on juba käest ära, imetlevad, kui arvavad, et vanapreili ei märka, matsist kutsari kehaehitust ja mõtlevad süüdlaslikke mõtteid.

Võrdlemine pole ehk ilus, aga natuke tuletab meelde Günter Grassi "Minu aastasada" ja Evelyn Waugh' „Tagasi Bridesheadi”. Palutakse mitte solvuda. Kui kellelegi nood meeldisid, siis läheb Õnnepalu kaubaks. Pealekauba on auväärt poeet vaevunud oma teose ka plaadi peale lugema, mis raamatuga kaasas. Võtke autosse ühes ja kuulake, kui ummikusse jääte. Vandesõnade asemel tikub teile peale hoopis rahumeelsus, tahaks uskuda. Ja see on peen, oaasike kultuuri kesk bensiinihaisulist matslust.

Olge keerulisemad, inimesed. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: