Maarja Vaino: avatus ei tohiks tähendada suletust mineviku ees
Eile tähistasime Eesti Vabariigi sünnipäeva. Kõik olid pidulikus meeleolus ning tundsid rõõmu Eesti riigi üle. Täna läheb tavaline elu jälle edasi. Ja mulle tundub, et aasta aastalt üha enam on vabariigi aastapäev otsekui projekt, mis ära tehakse, et siis muud elu edasi elada.
Ometi peaks olema nii, et Eesti Vabariik kui asi iseeneses on kogu aeg laual, mitte ainult episoodilise tähistamise vaimus. Päev-päevalt. Üheks selliseks laual olemise eelduseks on pidev riigi ja rahva ajaloo teadvustamine. On häiriv, kui meie riigipea tõsimeeli loob vastuolu konserveerituse ja avatuse vahel, võrdsustades esimese kartuse ja teise julgusega. Sellist vastuolu endast lugupidavas kultuuris ei ole. Ajaloo teadvustamine ja kultuuritraditsiooni hoidmine ei võrdu konserveerimise ega lõpetatusega, veel vähem kartlikkusega. See on hoopis elava kultuuri tunnus.
Oluline on meeles hoida ka seda, et kaasaja kultuuri eest hoolitsemine ei tähenda kultuuri põhialuste ümberdefineerimist või oma ajaloost loobumist. Ning avatus omakorda ei võrdu keskendumisega olevikule, "kaasaegne" olemisele. Ainult olevikule keskenduvad teadupärast üksnes väikesed lapsed. Või inimesed, kel on mälu või reaalsuse tajumisega probleeme. Ometi tundub, et kui me räägime Eesti ajaloost, kipub seesugune väikelapse – või lausa teismelise trotslik hoiak üsna kergesti mõnes ringkonnas võimust võtma. See hoiak on turris oma suurkujude suhtes ega taha rääkida keerulistest aegadest. Lihtsam ja mugavam on võtta omaks kuskil mujal maailmas levinud hoiakud, mis on piisavalt üldised. Võime rahumeeli rääkida Saksa okupatsioonist, aga on ebamugav rääkida nõukogude okupatsioonist. Lausa nii ebamugav, et ka okupatsioonidest rääkiv muuseum on sisuliselt otsustatud likvideerida ja asendada millegi märksa ebamäärasemaga. Mis eriti sümptomaatiline: juba praegu ehivad muuseumi silmatorkavalt lapsemeelsed uuendused ja mängunurk. Loomulikult on tore, kui lapsed käivas muuseumis. Aga oluline on ka see, mida nad seal teevad.
Muuseumi taandamine mängunurgaks on olevikule keskendumine, ka lihtsalt kasulik tuluteenimise vahend. Oluline ei ole niivõrd nimemuutus – kuigi Vabamu on ka tõesti ebaõnnestunud valik – , vaid ennekõike ideoloogiline muutus. See ei taha rääkida Eesti tõelisest ajaloost, meie vanemate ja vanavanemate elust ega üldse keerulistest teemadest. See muutus eelistab põgusamaid ja n-ö meeldivaid projekte. Eelistab mugavamat tegevust, kui analüüsida tõsist materjali ja mõtestada ajaloo kulgu. On palju töödnõudvam saada muuseumi külastajaid tõsiste teemadega. Ja märksa lihtsam on muuta oma identiteet infantiilsemaks ja muuseum – kergemaks. Kust aga peaks peale kasvama põlvkond, kes suudab ajalugu tajuda ja konteksti asetada, kui seda ajalugu ei ole nende jaoks väärtuslikuna esitatud?
Tammsaare on romaanis "Ma armastasin sakslast" kirjutanud: "Meid pole meie kodumaal juba ammugi keegi armastanud, me oleme olnud ainult lükata ja tõugata, nõnda oleme omal nahal tundma õppinud, kui väga inimene vajab armastust. Sellepärast olemegi hakanud nii ennastsalgavalt armastama, eriti võõraid."
Oleks ometi aeg hakata armastama ka iseennast. Eelkõige eelkäinud põlvi, kes on meid tänasesse päeva toonud. Otsimata kogu aeg vigu, vaid leides inimlikult olulist ja austusväärset.
Oma rahva ajalukku süvenemine ja sellest lugupidamine pole suletus ega kartlikkus. See on üks eeldusi, mis viib meid edasi. Olgu see teadmine lohutuseks ka vabariigi presidendile. Just iseendaks olemine nõuab siin maailmas suurimat julgust. Kartlikumad püüavad alati sulanduda massi.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar