Arvustus. Näide sellest, milline filmikunst olla ei tohiks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Stseen filmist
Stseen filmist "Egiptuse jumalad" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis

"Egiptuse jumalad"

Režissöör: Alex Proyas

Produtsent: Alex Proyas, Basil Iwanyk, Topher Dow, Stephen Jones, Kent Kubena, Michael Paseornek

Stsenarist: Matt Sazama, Burk Sharpless

Näitlejad: Gerard Butler, Geoffrey Rush, Brenton Thwaites, Nikolaj Coster-Waldau, Emilia Clarke

Kinodes alates 26. veebruarist

3/10

Kinodesse jõuab igasugu filme: häid, halbu, väga halbu, lihtsalt keskpäraseid. Aga aeg-ajalt tuleb ette ka täiesti hullumeelseid. Ja mitte sellist sorti hullumeelseid nagu viimane "Mad Max" või praegu kassarekordeid purustav "Deadpool" – pean silmas sellist hullumeelsust, mille puhul ei või isegi päris kindel olla, kas filmi on teinud täielikud idioodid või on see kellegi ettekujutus halvast naljast. Pean silmas selliseid filme, millel on igasugustest seaduspäradest ja loogikast ka selle sõna kõige lõdvemas tõlgenduses täiesti ükskõik. "Egiptuse jumalad" on just selline film.

Võtaksin mütsi maha selle inimese ees, kes luges "Egiptuse jumalate" stsenaariumit ja arvas, et sellest on väikseimgi võimalus midagi head toota. Sest säärane optimism on lihtsalt kadestusväärne – keeldun uskumast, et see film võis üheski staadiumis paljulubavana tunduda. Fakt, et stsenaariumi kirjutasid kaks täiskasvanud meest ja mitte lasteaialapsed, on täiesti irreaalne – kas täiskasvanutel pole mitte kombeks omada ratsionaalset mõtlemisvõimet või vähemasti mingitki varjundit sellest? "Egiptuse jumalad" minetab loogika ning kõik muu, mida filmid või elu üleüldiselt meile inimkonna ajaloo jooksul õpetanud on. See on kellegi hullumeelne fantaasia.

Ja täpselt sel põhjusel ongi "Egiptuse jumalate" peale keeruline pahane olla. Keegi on maksnud 140 miljonit dollarit, et realiseerida oma tobedaid lapsepõlveunelmaid, ja fakt, et üks Hollywoodi suuremaid filmistuudioid millelgi sellisel sündida on lubanud, on praktiliselt Ameerika unelma definitsioon. Film ise on muidugi katastroof, seda ei üritata isegi varjata, aga selline tegijate siiras pohhuism on oma olemuselt lihtsalt lummav. Võrdlus maailma halvimaks filmiks nimetatud "The Roomiga" (mis kusjuures sel nädalavahetusel Sõpruses linastub) ei oleks sugugi liialdatud – mõlema teose taga on puhtakujuline egoism, mis igasuguse enesekriitika kategooriliselt ära blokeerib. Ja essentsiaalselt polegi "Gods of Egypt" midagi muud kui 140 miljoni väärtuses egoismi.

Jah, see on Gerard Butler. Jah, ta teab, kui halvas filmis ta osaleb.

Traditsioonilisemat sorti analüüsi "Egiptuse jumalad" loomulikult ei talu – nagu eelnevaltki öeldud, ei allu see ühelegi reeglile, mis filmide puhul tavaks saanud. Võin ette kujutada stsenaristide omavahelisi vestluseid. Üks küsib: "Hmm, sellest olukorrast tegelased ju küll elusalt pääseda ei saa, kuidas probleemi lahendame?" ja teine vastab: "Vahet pole, võtame järgmise stseeni." Selliseid momente on filmi peale kokku kusjuures päris mitu ning õigupoolest pole neid eriti isegi varjata püütud. Samasuguse häbematusega lähenetakse ka naisnäitlejate kehade ekspluatatsioonile – kostüümikunstnik on oma tööd teinud tõepoolest nii süüdimatult, et isegi kõige feministlikum vaataja ei suudaks teha muud, kui imestunult naerda.

Aga öelda, et "Egiptuse jumalad" ei ole nauditav, oleks selge vale – õigupoolest on see ühe äraütlemata halva seiklusmäruli kohta arusaamatult meelelahutuslik. Probleemid tekiksid alles siis, kui selguks, et lavastaja Alex Proyas (kes on kusjuures päris andekas mees) üritaski head filmi teha, aga minu arust on tulemus pisut liiga kohutav, et seda juhuslikuks eksimuseks pidada võiks. Kui siit midagi tõeliselt head otsida, tuleks pöörata pilgud noore näitleja Brenton Thwaitesi poole, kuna ta paistab olevat ainuke, kes pole päris teadlik, missuguses katastroofis ta kaasa lööb, ning tema siirast energiat ja rõõmu on lust vaadata. Loodan, et ta suudab oma optimismi säilitada ka pärast filmi nägemist.

Nii et kui te veel mu vastandlikest sõnadest päris täpselt aru pole saanud, siis olen valmis need ühe lihtlausega kokku võtma: "Gods of Egypt" on äge! See on perfektne näide sellest, milline filmikunst mitte mingil juhul olla ei tohiks, ning praegusesse Oscarite-eelsesse meeleolusse sobib selline meeldetuletus nagu valatult. Jah, 127 minutit võis filmi kestusajaks umbes kahe tunni võrra liiga palju olla, aga kui teil vähegi viitsimist on, siis minge vaadake "Gods of Egyptit" – eelistatavalt Eesti suurimalt kinoekraanilt. Sest ma garanteerin: midagi nii debiilset pole te juba pikka aega näha saanud.

Toimetaja: Jaanika Valk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: