Arvustus. Irooniline katse heita meelt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

“A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse”
“A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse” Autor/allikas: Kinoteater

Henrik Kalmeti soololavastus "A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse".

Mitut sorti lavadel aktiivne Henrik Kalmet otsustas avada veel ühe ukse ja proovida kätt kaasaegses etenduskunstis1: luua ise ideepõhiselt teose kontseptsioon ning seda ainuisikuliselt (kuigi valdkonnas kogenumate professionaalide toel) laval esitada. Kalmeti sõnul huvitavad teda etenduskunsti nn käsitööoskused või kvaliteedikriteeriumid võrreldes sõnateatriga, mille jaoks saadakse töömeetodid ja reeglistik traditsioonipõhiselt koolist kaasa. Niisiis on ta võtnud ette teha ühe tõeliselt etenduskunstiliku lavastuse, eesmärgiga pääseda rahvusvahelise publiku ette, nii nagu see repertuaariteatris tekstipõhistes lavastustes mängides võimalik pole.

Uus roll Kalmeti jaoks: lootustandvast draamanäitlejast, nagu teda on nimetatud, algajaks etenduskunstnikuks. Kuigi lootust anda on ilmselt tore, kõlab viimane tiitel justkui uhkemalt – ikkagi -kunstnik, mitte lihtsalt näitleja, kelle nimi seisab kavalehel ikka peale lavastaja oma (aga keskmise teatrivaataja mälus jällegi enne). Idee ja eesmärgi teostamiseks on Kalmet loonud Eesti kontekstis parimad võimalikud tingimused: lisaks andekale töörühmale on teose etenduspaigaks ja kaasprodutseerijaks Kanuti Gildi SAAL, mille juht Priit Raud on ilmselt Eesti teatrimaastikul enim rahvusvahelisi sidemeid omav isik. Samuti on ühemehelavastus ringreisideks soodne variant. Taktikaliselt seega igati head käigud ning seejuures on nende tagamõte võltstagasihoidlikkuse või enesemüümise ees häbi tundmata välja öeldud.

Etenduskunsti tendentse või klišeesid koondava lähtepunktiga on aga korratud veel ühte etenduskunstis sageli esinevat asjaolu, nimelt: kuna etenduskunst on suuresti kunstniku isiku keskne ala, kus sageli tegeldakse väga isiklike ja enese kogemusest lähtuvate teemadega, on üheks tendentsiks kunstnikuks olemisest ja kunsti tegemisest rääkivad teosed. Analoogset enesekohasust on vahel ette heidetud draamateatrilegi, kuid olenemata žanrist on selle tendentsiga oht olla esiteks relevantne vaid kitsale siseringile ning teiseks kaotada kunstnikuna side kunstivälise maailmaga. Kunstniku või näitleja oma erialasse kapseldumise vastu on Kalmet muuseas ise nii sõnades kui tegudes seisnud.

Siiski ei saa eitada teemapüstituse intrigeerivust: igasugu eduvalemid täidavad me janu lihtsamini saavutatavate eesmärkide ja ratsionaalsusele alluva maailma järele. Samuti saab kogenum vaataja Kalmeti etendusel end mõnda aega lõbustada, mängides “Kus seda nähtud” nimelist mälumängu. Kujundid ja võtted on valitud märkitabavalt ja nende äratundmine paneb tõesti etenduskunsti olemuse üle muigama, kuid “A Festival Piece” kui iseseisev kunstiline tervik on õõnes. Kujundite puhul jäi esmajoones toimima tsitaaditasand, mis segas elementide vaheliste seoste tekkimist lavastuse sees.

Mõneks ajaks paeluvaid momente siiski leidus. Nurgelise liikumisega tants ümber lava kohati kõuekõminat meenutava ambient-muusika rütmis. Üheksa üleelusuuruses mohikaanlaseks riietatud Kalmetit videoprojektsioonil tantsimas, kuni pärisetendajal ei jää muud üle kui lavalt lahkuda. Eks kujutistega endast olegi raske võistelda. Omajagu kihinat tekitas valge T-särgi väel Kalmet publikuridade vahel trügides. Hea, et siiski kellelegi tagumikku näkku ei pööranud, viisakas mees. Oli pinnalisi viiteid sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidele, inimese (enese)hävituslikule loomule. Linnuke saab kirja ka selles eest, et laval kõlasid vähemalt lause jagu kolm Euroopas kui potentsiaalikaimas ekspordi sihtkohas enimkõneldud keelt.

Tegu ei ole vaataja jaoks erakordselt intensiivse ja hetketaju teravdava kogemusega ning kuigi esmakordselt ja oma sooloteoses laval olemine võis etendaja jaoks olla ergas tunne, ei näi lavastuses siiski midagi meeleheitlikku olevat. Mingeid piire, ei etenduskunstis varemtehtu, publiku taju või taluvuse ega muus mõttes ei ületata, kõik on turvaline. Siit koorub tõdemus, et "A Festival Piece" tundub olevat pigem katse tuua avalikku ruumi elutervet (enese)irooniat, mille mõistmisega on meil viimasel ajal olnud keerulised lood.

Kalmeti lavastus on seega peamiselt kommentaar väidetavale (võrreldes traditsioonilise draamateatriga) suuremale loomevabadusele ja võimalusterohkusele etenduskunstis, millega muiatakse näkku neile, kelle arvates on etenduskunst vaba või vähem mõjutatud teatud liiki suunavate relsside ja stampide kujunemisest. Samuti aga antakse ninanips neile, kellelt etenduskunstnik võib kuulda süüdistusi spetsiaalselt "festivalitüki" tegemise kohta2. Kuhja või kõik pealtnäha festivalitükile omased jooned kokku, aga mõjuvat teost pelgalt sellest ei sünni. Vastuseks süüdistajatele pakutakse nendega võrdselt pealispinnalist lähenemist, demonstreerimaks selle ekslikkust. Ent sellisena on lavastus tabatav vaid suhteliselt kitsale piisava vaatamiskogemusega (või muul moel) asjassepühendatute ringile. Teiste jaoks jääb võimalus, et äkki saab mõni lavastuse element mõjuda oma ennekogematusega.

1  Kaasaegse teatri ja etenduskunsti mõiste kohta vt nt Baltoscandali erisaadet “Sokid ja skandaalid”: http://kultuur.err.ee/v/teater/207921a0-4186-4a1f-ad01-a577de0d4260

2 Vt Maike Londi intervjuu Henrik Kalmetiga Kanuti Gildi SAALi veebilehel Etenduskunstide Magasinis: https://saal.ee/et/magazine/4117

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: