Arvustus. Kaasaegne kunst vajab uut programmi   ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Fantoomplatvorm". Autor/allikas: Andres Lõo

Näitus

Andres Lõo

"Fantoomplatvorm"

Hobusepea galeriis Tallinnas

Avatud 14. märtsini 

"Kaasaegne kunst on kõikjal. Ta võib võtta mistahes vormi ja püüab kõiki kõnetada," kirjutab kunstnik ja muusik Andres Lõo oma manifestis, mis on ka tema uue isikunäituse "Fantoomplatvorm" aluseks. Lõo arvates on tarvis konkreetset positiivset programmi, mis vabastaks kunsti institutsionaalsetest ning definitsioonipõhistest raamidest.

Kunsti institutsionaliseerimise olemusest ja kriitikast on kirjutanud mitmed. Kriitik Arthur Danto1 selgitas 1964. aastal oma kuulsas essees "The Artworld", et kunsti tajumiseks üksikisiku poolt ei piisa objekti silmamisest, vaid see nõuab ka taustsüsteemi teoreetilist tundmist ja sinna kuulumist. Dantost inspiratsiooni saanud kunstifilosoof George Dickie2 kasutas sama lähenemist enda teoorias ning tõi välja, et objekti muutumisel kunstiks on taiesel vaja heakskiitu mitmetasandiliselt kunstimaailmalt, kuhu kuuluvad nii kunstnikud ise, kriitikud, galeriide omanikud kui külastajad.

Danto ja Dickie kohaselt on taiese eksponeerimine ametlikul platvormil masinavärgist osa võtmine. Niisiis võib iga uuenduslik lähenemine kunstile muutuda heakskiidu järel normiks ning süsteemi vastu protestimise asemel saada tema osaks. Sellise kriitika järgi tundub justkui oleks kunstnike jaoks, nagu Lõo oma manifestis tõdeb, "kõik teed Roomast eemale viimas".

"Fantoomplatvormi" saab vaadelda ühe kunstniku käsitlusena kaasaegse loomingu hetkeseisust ning avab diskussiooni selle jätkusuutlikkusest. Lõo kasutab mõistet "fantoomplatvorm" kui "sala-agendat, määratlematut ideed ja instrumenti, mille poole iga kunstnik püüdleb". Kahel korrusel välja pandud isiknäitus demonstreerib justkui katset luua midagi ilma suurema ideoloogilise selgituseta, demonstreerides samal ajal, et takistused on selleks siiski olemas.

Galerii keskpunktis ilutseb erkkollase linaga kaetud laud, "Fantoomplatvorm", mille ümber võtavad positsiooni sisse ülejäänud väljapanekud. Kõigist ekspositsioonidest kipub välja õhkuma ühtset sõnumit loomise keerukusest. Teema üle panevad mõtlema installatsioonid "Kuidas sälitada väärikus" ja "Tahan tantsida pogot". Mõlemad videod küsivad, mis saab kunstnikust ja tema loomingust, kui see paisatakse kunstimaailma masinavärki. Kas on võimalik väärikalt olukorrast väljuda või paneb see skisofreeniliselt ringi hüppama pogo3 tantsu rütmis.

Huvitava mõttevoolu algatas "Transpordikast", mille seest leiab aastaid tagasi näitusel "Mono" eksponeeritud foto kunstnikust endast. Samuti on puukastis peidus suur A-täht, mis eeldatavalt pärineb Lõo kunagiselt väljapanekult "A-ruum". Kuna taiesed on varem olnud avalikkusele vaadata, tekib küsimus, kas "Transpordikast" sümboliseerib juba institutsionaliseeritud ja raamistatud loomingut.

Kui näituse ülemine korrus kirjeldab võimetust kunstimaailma ees, siis keldrikorrusel toob fotoväljapanek "Ekstaasi portreed" vaataja ette vabanemise naudingulised hetked. See tundub olevat positiivne programm, mida Lõo soovib saavutada – loomingu loomise ja vaatamise piiritlematus. Kuid kas ikka on?

Üks mu näitusel olnud tuttav ütles, et vahet ei ole, mis tähenduse keegi taiestele annab, tõlgendus on alati vaataja silmis. Seega võib küsida, kas minu nägemus ühtibki üldse kunstniku omaga. Ehk on terve näituse puhul tegemist fantoomplatvormiga, kus taiesed on kunstniku mõtteis projitseeritud ideede materiaalne tulem.

Siinkohal tuleb taas sisse tuua Danto ja Dickie tõdemus kunsti toimimisest. Nagu mainitud, siis objekti andmine avalikuks vaatlemiseks käivitab loomemaailma masinavärgi iseenesest. Kirjutan ju minagi hetkel arvustust. Seega jääb küsitavaks positiivse programmi loomine institutsiooniväliselt. Küll aga peab tõdema, et mõte kui selline kannab materjalist rohkem ning Lõo idee viia kunsti definitsioon teisele tasandile võib endas sisaldada kaasaegse kunsti jätkusuutlikkust.

Kõik on fantoom- ja füüsilistel platvormidel igatahes vaatamiseks. Ja valik on kunstihuvilisele rikkalik, kui proovida näituse kontseptsioonist aru saada.

 

1Danto, A. 1964. “The Artworld”. Journal of Philosophy 61 (19): 517–584.

2Dickie, G. 1974. Art and the Aesthetics: An Institutional Analysis. Ithaca: Cornell University Press.

3Pogo on tantsustiil, kus tantsija hüppab jalad koos koha peal, keerutades või ringi kangeks tõmmatud kehaga.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: