Andres Lõo: kaasaegne kunst ei ole piisavalt relevantne
Muusik ja kunstnik Andres Lõo märkis "OPis", et kuigi paradigmanihe toimub kunstis kord sajandis, siis praegu on see hetk käes, mil kunst vajab uut platvormi. Lugege täispikka intervjuud siitsamast kultuuriportaalist.
Andres, sa oled tegelenud muusika ja filmidega, ka kunstiga, aga isiknäitust galeriis pole sul olnud kümme aastat. Miks?
Andres Lõo: Ega kunstnik ei peagi tegema näitusi väga tihti, eriti veel mitte isiknäitusi, aga minu jaoks on pigem põhjuseks see, et ma ei ole vahepeal ennast ülearu kunstnikuks pidanud. Olen teinud muusikat ja ka kuratoorsemate tegevustega end tegusana hoidnud. Samas võib-olla olulisem põhjus on see, et see puudutab ka ühte peateemat, millega ma sel näitusel tegelen. Nimelt ma ei ole päris kindel, kas kaasaegne kunst on piisavalt relevantne sellisel kujul, nagu ta praegu on. Ehk siis mul on olnud hetki, kus ma tunnen, et selles meedias või selles valdkonnas ei ole palju öelda.
Nüüd aga naastes võib-olla rohkem sellise mõtlikuma tegevuse juurde võrreldes sellise dionüüsilisema muusika tegemisega, siis kunstis on kontseptuaalne pool väga oluline, olgu see kontseptuaalne kunst konkreetselt stiilina, kaasaegne kunst või ükskõik milline vanem või vanamoelisem kunst. Igal juhul mõtteline osa, ideeline või lausa ideoloogiline, sest igasugune kunst on ideoloogiline, on oluline kunsti juures.
Võib-olla lausa kuuekümnendatest alates ei ole suurt ja tähtsat muudatust kunstis toimunud. Välja arvatud ehk viimase paarikümne aasta jooksul, kui on süvenenud sotsiaalse ja poliitilise kunsti agenda. Millega ma leian, et on teatud probleem, nimelt võimuküsimus, see on võimuga tegelev suund, mis tegeleb sotsiaalsete protsessidega, ja püüab sekkuda ja püüab isegi lahendusi leida, aga kuna kunstil võimu kui sellist, võimu nagu on meie peaministril, ei ole, siis on see mõnevõrra küsitav.
Ütleme niimoodi, et see näitus on nagu kombinatsioon või portree sellest, kus kaasaegne kunst täna on.
Sa oled öelnud ka kultuuriportaalis, kus sa avaldasid oma manifesti, et usust ja lootusest enam ei piisa, et vaja oleks positiivset programmi. Kas see näitus konkreetselt on positiivne programm?
Võib öelda nii, et see on vähemalt minu poolt isiklikult üsna tugev samm selles suunas. Ma eeldan, et kunstnik on keegi, kes on oluline sootsiumis. Keegi, kes tegeleb oluliste teemadega ja kelle arvamust peaks küsima, sest sellise tundlikkuse ja oskustega inimesi, nagu on kunstnikud tänapäeval, on kindlasti ühiskonnas vaja… (lambid laes sähvivad - toim.) ja nende jõud on selliste sähvivate valguste taustal kindlasti oluline.
Vajutad mingit nuppu vahepeal või?
Ei, üldsegi mitte. See on üks selle näituse töid nimega "Välklampide orkester". Mis on omakorda "Rock’n’rolli"-seeria üks viimaseid töid. Mingis mõttes nagu hetke glamuriseeriv installatsioon. Ta on see, mis ta on, aga võib-olla on ta midagi sellist, millist tähendust me tahaksime talle anda. No see lühidalt ongi kaasaegse kunsti kirjeldus.
Võiks alustada ka näiteks sellest, et loovus ei peaks tingimata olema kaaperdatud kujutava kunsti või kujutamise poolt. Loovus on miski, mis ühendab palju enam, palju näiliselt erinevamaid valdkondi. Loovusest on palju juttu, loomemajandusega seoses püüab neoliberalistlik kapitalistlik ühiskonnakorraldus seda loovust omal kaubanduslikul moel instrumentaliseerida. Aga just see ongi see, mille üle me peaksime diskuteerima. Et kas mitte ei oleks aeg öelda: jah, paradigmanihe võiks olla taas siin, nii nagu seda juhtub kord sajandis. Nagu see täpselt sada aastat tagasi juba toimus avangardistide hoogsate manifestide saatel. Miks mitte täna taas anda hoogu sellisele julgemale piirelaiendavale mõtlemisele? Selle jaoks tõepoolest fantoomplatvorm täna on.
Selles mõttes fantoomplatvorn on lihtsalt tühi kest, see on miski, mis sisaldab lahenduse leidmise võimalust. See sümboliseerib puhtalt seda head tahet, et jõuda ühest kohast teise. See ei puuduta ainult kunsti või seda näitust või mind, vaid see on miski, mida ma soovin teistega jagada, sellist mõttekäiku. Võib-olla, kui isegi mõelda selle mõttekäigu võrdlemisi lihtsakoelise olemuse peale, see võib isegi kõlada peaaegu naiivsena, aga ma olen üsna veendunud, et teinekord tulebki sedastada ilmselget selle jaoks, et minna edasi. Tuleb öelda lihtsalt nii, kuidas asjad on ja siis püüda edasi minna, selle asemel, et püsida mingis paranoiaseisundis, mingites hirmudes, mis reeglina on tingitud rumalusest, teadmatusest ja mille tagajärjeks on viha, vägivald, mis iganes, mingisugune idiootsus.
Toimetaja: Valner Valme