Arvustus. Teekond, mille võiks läbi käia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Sauter
Peeter Sauter Autor/allikas: Hanna Samoson/ERR

Uus raamat

Peeter Sauter

"Lapsepõlvelõhn"

Petrone

240 lk

Tegemist on Petrone Print elulugude sarja "Aja lugu" kuuluva raamatuga. Peeter Sauter meenutab lapsepõlve, noorust, mõtiskleb elu üle.

Raamat on minuga kaasas käinud juba ilmselt pea kuu aega, aga kirjutada pole söendanud, sest kui keegi lapsepõlvest on värskelt lahkunud, siis ei taha end sellesse aega tagasi lülitada. Aga ka Sauter on võtnud ette meenutused, mis võib-olla ei ole kõige kergemad kirja panna. Kui inimene kirjeldab hetke, mil ta poja matustel nalja teha otsustas, siis see mõjub ühtaegu kõhedalt ja samas vabastavalt nagu Jaan Toomiku tants isa haual.

Millegipärast kiputakse selliseid memuaare nukraks pidama. Minumeelest tasub kurb olla siis kui inimene ei oska oma vigu tunnistada, huumorimeel on kadunud ja elu ei jõua paberile. Kerges melanhoolsuses pole pealegi midagi negatiivset, täiesti võimalik, et tegemist on hoopis inimese jaoks kõige loomulikuma olekuga. Läbi melanhoolsuse on võimalik rääkida positsioonilt, mis ei põe üle ja on sujuvalt emotsioonitu, aga samas lummav.

Kuigi oleks oodatav, et olmekirjeldused ja situatsioonid peaksid meenutust pakkuma autoriga samale põlvkonnale, siis nagu reedab pealkiri "Lapsepõlvelõhn", on tegemist põlvkonnaüleste mälestustega, sest ka 30 aastat nooremal inimesel tuleb aeg-ajalt praesaia või lapsepõlve kevade lõhn ninna. Värske mulla lõhnaga seotud kevad, mis kartuleid võttes või palliga maad kündes üles kerkib, ei ole ju sama, mis kirsitubakane kevad aastaid hiljem. Lugedes tulid pidevalt meelde ikka need vanad head nätsked ema pakitud võileivad, natuke liiva või sammalt vahel, suvalisest suhkrusiirupist morss. Lihtsad, aga kõige paremad asjad maailmas.

Pärast lugemist on isegi kirjutada raske, sest mõte võtab rütmi, mida pole võimalik taltsutada. Praegu meenus lugu, milles on sõnad "ekslen, ekslen, mööda tekste, päris kaugele". Mulle tundub, et kõige paremini iseloomustab Sauteri raamatut just ekslemine. Jutt on kohati hüplik ja selles mõttes viimistlemata, et sõnad jooksevad loomulikult nagu köögis õlle taga. Kõike ei viitsi alati kuulata, mõtted lähevad oma radadele rändama, aga siis kuuled jälle midagi nii äratuntavat ja siirast, et teritad uuesti kõrvu. Juhtub ka, et tahaks millestki rohkem teada, aga inimene läheb juba edasi, midagi pole teha. Kohati lülitavadki Sauteri lood lugeja enda lapsepõlve ja siis läheb muist kaduma, mistõttu kordused, mida muidu saaks ehk toimetaja tegemata tööks nimetada, on siin omal kohal.

Rütmi ebakorrektsust saab põhjendada ka elulisusega, sest elu viskab ka vahel kummalisse ja ootamatusse. Tuleb tunnistada, et midagi on selles meeldivat kui on näha, et autorile pole öeldud "Rääkisid sellest piisavalt, mine edasi, ole kompaktsem!" Täpselt nagu kerkivad mälestused, ei saa kontrollida, millal lapsepõlvelõhn ninna torkab ja korraks mujale viib.

Isiklik lugu, mis töötab selle inimlikkuseks hädavajaliku taju peal, mis aitab tunnetada, et iga teine inimene on samamoodi omaette keeruline ja väärtuslik süsteem. Lugu sellest, mis saab siis kui inimene kasvab justkui nii suureks, et rollid vahetuvad ja laps peab hakkama vanemaid kasvatama. Lõpuks tundub, et see ongi alati niipidi käinud, sest lapseks olemine ei kao kuskile ära, lihtsalt kohustusi tuleb juurde. "Kokkuvõttes, lapsepõlv on siis justkui pool elu või isegi suurem osa elust ja hiljem on selline järeltiksumine, kuigi me upsakate täiskasvanutena kipume teinekord oma täiskasvanuelu ja tarkust tähtsaks pidama.“ Ma ei mäleta, kas see oli raamatus või intervjuus, aga Sauteri sõnul ei saa me oma vanematest mitte kunagi aru, aga see ei takista meil proovida. Võib-olla on siin mingi sünergia, mis näitab, et üks ei ole teisest parem, kedagi ei pea kasvatama, vaid inimesed kasvavad koos.

Ma ei tea, mis nukrust ja õnnetust siit leitud on, mina näen elutervet irooniat. "Norutasin niisama omaette – see oli kõige parem tegevus ja on siiamaani. Nüüd on omaette konutamisest ja ninanokkimisest saanud justkui elukutse ja ega paljude arvates see õige asi pole," ütleb Sauter selle peale, et ta spordimees pole ja medaleid koju ei too.

Huvitav, et Sauter tajub end natukene autistlikuna. Olavi Ruitlane on öelnud, et "Loovus on puue – kui inimesel on kõik asjad korras, siis ta ei hakka ennast üle pingutama. Ilukirjandus ja muusika on aga eelkõige ülepingutamise vili. Tihti on nii, et kuulad: väga tundlik ja huvitav muusika, tõmbad natuke küünega pealt ära ja sealt alt hakkab paistma jälle seesama puudega inimene." Mine sa tea, kas see on eestlastele omistatud sünesteesia või autism, aga mingid autistlikud süsteemid lülituvad justkui sisse küll. Lapsepõlvega kohtudes põrkuksid justkui erinevad maailmad ja samas pole selles põrkumises midagi katastroofilist, lihtsalt, noh, autistlikku.

Tundub, et varasematest Sauteri poolautobiograafilistest raamatutest võib isegi rohkem teada saada, aga "Lapsepõlvelõhn" on teekond, mille võiks läbi käia.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: